Korobeinik: Internet igatseb vabadust

Päev, mil internet jäi seisma, läheb ajalukku. 18. jaanuaril 2012 peatas ingliskeelne veebileht Wikipedia koos teiste veebilehtedega oma töö ja USA kongresmenid said vihastelt valijatelt tuhandeid kirju, kirjutab arvamusartiklis IT ettevõtja ja riigikogu liige Andrei Korobeinik.

Ajendiks internetipiraatluse vastu võitlevad seaduseelnõud SOPA ja PIPA. Mis teeb muret Wikipediale, Google’le ja teistele Ameerika firmadele, kes ei ole piraattoodete levitamise või kasutamisega seotud?

Asi ei ole eesmärkides, vaid vahendites, mida kavatsetakse selleks kasutada. SOPA ja PIPA on paljuski sarnased: internetiressursside omanikel tuleb vastutada mitte ainult oma serverite sisu, vaid ka veebilehtede eest, mille lingid nende serverites leiduvad. Kui lingid juhivad “valele” sisule, lülitatakse domeen välja. Omanik aga peab vastutama USA seaduste järgi isegi juhul, kui ta on Ameerikat varem ainult televiisorist näinud.

Mida see tähendab Wikipedia, Google’i või näiteks Facebooki jaoks? Üks link “valele” veebilehele ja Google’i või täiesti legaalselt sulgeda, kusjuures, SOPA-st lähtudes ei pea selleks saama isegi kohtu luba. See kõik ei vasta üldlevinud ettekujutusele, kuidas Internet töötab ja meenutab pigem mingi antiutoopilise teose süžeed. SOPA ja PIPA ümber toimuv juba ristiti Hollywoodi ja Silicon Valley võitluseks. Eelnõude taga seisab filmistuudiote ja helisalvestusfirmade kõva lobitöö, aga kõige suuremate protestiaktsioonide taga seisid IT-hiiglased.

Ilma kohtuotsuseta. Oleks vale väita, et praegu ei saa piraatluse vastu võidelda. Üheaegselt SOPA läbikukkumisega USA kongressis sulgesid korrakaitsjad failivahetussaidi Megaupload.com ja vahistasid selle juhtkonna. Megaupload serverid asusid Hongkongis, omanikud leiti Uus-Meremaalt, aga vastutust kannavad nad USA seaduste alusel. Neid süüdistatakse Digital Millenium Act (DMCA) rikkumises.

Vastavalt DMCA peavad internetressursi omanikud kustutama õiguste omanike taotlusel oma serveritelt illegaalse sisu ja lingid sellele. Keeldumise ning vastava kohtuotsuse korral ootab neid kriminaalkaristus, kus nad ka ei asuks. Vahe kehtiva DMCA ja SOPA vahel seisneb selles, et DMCA rakendamiseks on vaja kohtuotsust, aga teenuse omanik saab pärast hoiatust kustutada illegaalse sisu ja vältida seega karistust. SOPA aga lihtsustaks piraatide vastu võitlemist — oma serveri illegaalsest sisust saaks omanik teada vahetult teda külastavalt FBI-lt

USAs toimuv võitlus jättis tahaplaanile SOPA ideoloogilise venna – ACTA, millega kavatseb liituda Euroopa Liit. Antud eelnõu sätestab, et internetiteenuse pakkuja peab ise jälgima klientide edastatavat infot ja teatama õiguste omanikele, kui avastab midagi kahtlast. Mingit kohtumäärust jälgimiseks vaja ei ole. Internetiteenuse osutajad peavad kontrollima oma kliente ja teatama potentsiaalsetest seaduserikkujatest; kõik internetikasutajate saadetud või saadud andmed filtreeritakse. Kui ACTA võetakse praeguses kujul vastu, ei ole interneti kasutamine enam eraasi.

Rida riike on juba võtnud selletaolise internetitsensuuri kasutusele. Kõige rohkem meenutab ACTA Hiina mudelit. Sealne projekt Kuldkilp, mis on tuntud ka kui Suur Hiina Tulemüür, kujutab endast riigiservereid, mida läbib kõigi Hiina internetikasutajate internetiliiklus. Täpsemini, mida osa infost ei läbi — näiteks 2011. aasta Araabia kevade ajal ei saanud Hiina kasutajad avada ühtki artiklit, kus oli sees sõna “Egiptus”. Peale Hiina on internetitsensuuri poolest tuntud Iraan, Usbekistan ja Myanmar. Kui ACTA praegusel kujul tagasi ei lükata, hakkavad ka Eesti internetiteenuse osutajad töötama Hiina mudeli järgi.

Kes on süüdi ja mida teha. Internetipiraatlusega tuleb ja saab võidelda. Ainuüksi Euroopa Liidus küündib piraattarkvara tekitatud kahju 10 miljardi euroni, kogu maailmas üle 40 miljardi. Lisaks veel muusika ja filmid. Vaielda võib arvestusmeetodite üle, kuid ei saa eitada probleemi.

Repressiivsed meetmed ei paku lahendust. Kindlasti vähendab totaalne tsensuur piraattoodete arvu, kuid kõigil meil tuleb maksta selle eest liiga kõrget hinda. Tahan ise otsustada, kes võib lugeda minu kirju ega saa vaikides vaadata, kuidas mult see õigus võetakse. Lauspommitamise asemel peaksid õiguste omanikud täiustama oma ärimudeleid. Nii sulges mullu Tartus uksed viimane videolaenutus. Muidugi võib kasutada Elioni videolaenutust, kus ühe filmi vaatamine maksab 3 eurot.  USAs ja mujal on levinud Netflix, mis lubab 8 dollari eest kuus vaadata filme piiramatus koguses. Netflix pakub üle saja tuhande filmi, kaasa arvatud uuemad. Elion umbes 100 linateost ja viimaseid filme nende seas ei ole. 

Ameeriklase jaoks kõlab piraatfilmide allalaadimine väga imelikult. Selleks peab olema paadunud anarhist või patoloogiline ihnuskoi. Pole midagi imestada, et veerand Ameerika internetiliiklust moodustab Netflixi filmide vaatamine ja ettevõte  teenib sellelt 200 miljonit dollarit aastas. Veerand Eesti internetiliiklusest läheb aga failivahetusvõrkudesse ning keegi sellelt eriti ei teeni. Asi ei ole teps mitte meie seadusandluses.

Osale arutelus

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi ITuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Valdkonna töökuulutused

OG ELEKTRA AS otsib IT KASUTAJATOE KONSULTANTI

OG Elektra AS

29. detsember 2018

Arvamused

Teabevara