31. jaanuar 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Totaalne tsensuur vähendab küll piraattoodete hulka, kuid meil kõigil tuleb selle eest maksta liiga kõrget hinda, kirjutas IT-ettevõtja Andrei Korobeinik eilses Äripäevas. ACTAga seotud ohtudele on viidanud paljud Eesti IT-eksperdid ning meedias on ACTA ümber tekkinud tugevalt negatiivne foon.

Äripäeva hinnangul tuleb ühiskonnas tekkinud hirmude mahavõtmisega tegeleda eelkõige riigi- ja euroametnikel, kelle tegemata töö ongi põhjuseks, miks ACTAst on avalikus arvamusruumis maalitud tont, kes hakkab meid kõiki salaja jälgima ja keerab interneti kinni. Igal loojal peab olema õigus oma loomingu eest tasu saada, kuid küsimus on selles, kui suure osa infotarbija vabadusest võib selle nimel ohvriks tuua. Praegu sellele küsimusele adekvaatset, ilma emotsioonideta ja argumenteeritud vastust ei ole. Enne seaduse kehtimahakkamist on meil igal juhul õigus teada, missugused probleemid ACTA lahendab ning missugune on sellest saadav kasu ühiskonnale.

Palju infomüra. Riigi- ja euroamentikud on püüdnud jätta muljet, et ACTA näol tegemist on süütu rahvusvahelise leppega, millest midagi ei sõltu ja mis Eesti jaoks midagi kaasa ei too, ometi tegeldakse sellega nii riigi kui ka euroliidu tasandil aktiivselt. Selline kommunikatsioon paneb ohutule põlema igas vähegi mõtlevas peas. Et ACTA juriidiline pool on keeruline ja kaugeleulatuv, sellele on viidanud mitmed asjatundjad. Seaduste mittetundmine ei vabasta kedagi vastutusest, kuid kavandavate seaduste tutvustamine on siiski Eesti riigi ja Euroopa Liidu ülesanne. Keegi pole siiani argumenteeritult selgitanud, miks on intellektuaalne omand praegu halvasti kaitstud ja ACTAt vaja.Küllaldase teabe puudumise tulemuseks on infomüra ja hulk emotsioonidel põhinevaid arvamusi.

Teiseks ACTA kommunikeerimisse nõrgaks küljeks on olnud salastatus. Kuigi Viini konventsiooni kohaselt on riikidevahelistest lepetest arusaamiseks vaja esitada läbirääkimisdokumendid, on ACTA puhul nende avaldamisest siiamaani keeldutud. ACTA algvariant sündis juba 2007-2008, kuid läbirääkimistel osalenud riigid ei jaganud selle kohta mingit infot. Eelmisel nädalal astus tagasi ACTA Euroopa Parlamendi raportöör, põhjendades, et lepet ettevalmistavad ametnikud on teinud „ennenägematuid manöövreid“.

Negatiivsed seisukohad domineerivad. Kolmandaks, ACTA loomise debatti ei ole kaasatud kodanikuühendusi. Seadus, mis puudutab iga internetikasutajat, vajab laiapõhjalist debatti, see ei saa sündida kabinetivaikuses. Veelgi enam, ei ametnikud ega poliitikud, kes seadusi vastu võtavad, ole vaevaks võtnud kodanikuühenduste kriitikatulva ümber lükata ega usaldusväärselt tõendada, et negatiivne hoiak on alusetu. Just seetõttu domineerivad avalikus arvamusruumis ACTA vastaste seisukohad, mille hulgas leidub peale asjatundlike argumentatsioonide ka meelevaldseid seisukohavõtte ja hirmude võimendamist.

Oma osa on ka ajakirjandusel,  kes ei ole ametnikelt ja poliitikutelt küllaldaselt sisulisi selgitusi nõutanud. Aktiivsem suhtumine võimaldaks info liikumist tasakaalustada.

Seetõttu osutub ACTA sünni protsess õpikunäiteks, kuidas uusi seadusi kehtestada ei tohiks. Ametnikel ei maksa karta, et seadusega seotud juriidika on liiga keeruline ja lai avalikkus ei saa sellest niikuinii aru. Nimelt nende ülesanne on seaduse keerulisi osi nii lihtsalt seletada, et sellest saaksid aru kõik, keda see puudutab.

Autor: ituudised.ee - Äripäeva IKT uudiste teemaveeb