13. veebruar 2012
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kehtiv hindamiskord lämmatab vee-ettevõtjaid

Tänaseks on palju kirgi tekitanud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus kehtinud veidi üle aasta ning paljud Eesti vee-ettevõtjad selle vilju maitsta saanud. Paraku on need viljad mõrud, kirjutab Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevdirektor Vahur Tarkmees.

Konkurentsiameti tänane metoodika ei taga vee-ettevõtetele jätkusuutlikkust. Kui me aga tahame, et ka tulevikus tuleks torust puhas ja kvaliteetne joogivesi, tuleks meie, vee-ettevõtjate arvates hakata seda metoodikat kiiremas korras muutma.

See, rahvakeeli monopolide ohjeldamise seadus muutis oluliselt ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadust, mis ütleb nüüd muu hulgas, et veeteenuse hind kujundatakse selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud: põhjendatud tegevuskulude katmine; investeeringud olemasolevate ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks; keskkonnanõuete täitmine; kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine; põhjendatud tulukus vee-ettevõtja poolt investeeritud kapitalilt.

Tundub lihtne ja loogiline? Aga ei. Nimelt ei kuulu, erinevalt teistest eluvaldkondadest ja majandusloogikast, veefirmade tegevuskulude sekka tihtipeale vee tootmiseks vajalik elekter, mitmed investeeringud, amortisatsioon neilt investeeringutelt, põhivara kulum, karmides konkurentsitingimustes aina kerkivad tippspetsialistide palgad, riiklikult kehtestatud tasud, lootusetud võlad... absurdne? Ei, selline on täna Eesti reguleeritud äri eripära veemajanduses.

Kurja juur peitubki ses kiiruga vastu võetud ja sisult populistlikus seaduses ning konkurentsiameti koostatud nn soovituslikus metoodikas, mis ei arvesta ettevõtete tegelikke arenguvajadusi, keskendudes vaid minevikus tehtud statistilistele kuludele. Näiteks sai üks vee-ettevõtja valmis uue puhasti, kuid uut vee hinda kooskõlastama minnes selgus, et sellesse puhastisse pole tal õigust spetsialisti palgata – enne sai ta ju ilma hakkama!

Ühel teisel vee-ettevõtjal ei õnnestunud suurenevat kemikaalikulu põhjendatud kuludesse kanda, sest seni olid tal kõik proovid korras olnud. Ühesõnaga – kõige suurem probleem konkurentsiameti metoodikas on, et see ei arvesta ei tuleviku ega tehtud investeeringutega – kui seni said hakkama spetsialisdideta, siis nii jäägugi; kui seni vett kemikaalidega ei puhastatud, siis nii jäägugi!

Amet ei loe põhjendatud kuluks ka Euroopa abiraha toel tehtud investeeringuid ning amortisatsiooni neilt. Mõneti on see mõistetav, sest ettevõte ise tõesti neid kulusid ei teinud, kuid kas need investeeringud siis ei kulu? Kuna ettevõtted ei tohi praegu abi korras saadud põhivara kulumit tariifidesse arvestada, toob see umbes 5-10 aasta pärast (kui osa põhivarast vajab juba väljavahetamist) kaasa väga suured tariifitõusud neis piirkondades, kus põhivara on soetatud valdavalt abirahade eest.

Ka vajalikud väikevahendid, näiteks veemõõtjad, mis enne läksid kohe kuludesse, nõuavad nüüd kuludena arvestamisel ajatamist ja raamatupidamises mitme aasta peale jagamist. Sisuliselt peamegi nüüd pidama topeltraamatupidamist – üht maksu- ja tolli-, teist konkurentsiametile. Üks EVELisse kuuluv vee-ettevõte tunnistas aga ausalt, et kirjutas paljud püsikulud, ka palgad, varade tulukuse reale. Paberil teenib ettevõte märkimisväärset kasumit, kuid tegelikkus on midagi muud. Ning selline tegeliku majandamise moonutamine on konkurentsiameti arvates mõistlik lahendus!

Metoodika ei arvesta ka ettevõtete eripäradega, sealhulgas geograafilistega. Ometi on ühe valla veefirmal 20 kilomeetrit veetrassi ja 2 000 klienti, teisel vallal 2 kilomeetrit veetrassi ja 20 000 klienti – täiesti erinevad tingimused. 85% vee-ettevõtte kuludest on aga püsikulud, mis ei sõltugi otseselt klientide arvust.

Ega ma ei imestagi, kui mu Euroopa kolleegid mu juttu ulmekirjanik Stephen Kingi loominguks peavad – nad ei oska lihtsalt midagi nii imelikku ettegi kujutada. Näiteks pidi ühe väikevalla veeettevõtte juht hiljuti konkurentsiametile põhjendama, miks ikkagi kulutas ettevõte ühel 2010. aasta juulikuu päeval 3 eurot Tallinnas parkimisele! “Tule taevas appi!” ütleks peaminister Andrus Ansip. Rääkimata sellest, et Inglismaal saavad meie kolleegid hinnad kinnitatud viieks aastaks korraga, me peame selle kadalipu igal aastal uuesti läbi tegema. Muide, kuigi uue korra kohaselt peaksime hinna kooskõlastatud saama 30 päevaga, ei ole see veel kellelgi õnnestunud. Konkurentsiamet esitab lihtsalt pidevalt lisaküsimusi ning igale uuele küsimusele vastamine lükkab tähtaega edasi.

Juba eelmise aasta märtsis avaldas riigikontroll auditi, milles konkurentsiameti hinna määramise metoodika pihuks ja põrmuks tegi. Küll soojatootjatega seoses, kuid loetletud probleemid olid kõik samad. Riigikontroll soovitas majandusministril töötada koos konkurentsiametiga välja ühtsed soojuse hinna kooskõlastamise põhimõtted ja kehtestada need õigusaktiga. Ehk oleks aeg need lõpuks siiski kinnitada?

Autor: ituudised.ee - Äripäeva IKT uudiste teemaveeb

Liitu ITuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Indrek KaldITuudised.ee toimetajaTel: 511 1112
Anne WellsReklaami projektijuhtTel: 5880 7755