Autor: Daniel Vaarik • 6. märts 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kutsuma peaks kõiki, nii reaal-, sotsiaal- kui humanitaarteadlasi, kuid lisaks neile ka kunstnikke ja kirjanikke. Nende seas ei tohiks teha vahet selle järgi, kas neile e-lahendused meeldivad või mitte. Tähtsaim on, et nad paneksid meie mõtte liikuma. Raha selleks võiks leida sisemistest vahenditest – jättes ära ehk järgmisel EXPOl osalemise (kulu viimasel korral 5 miljonit eurot).

See võib kõlada pehmelt, kuid käimalöödud mõtte võim on suur. Ka tänased konfliktid meie ühiskonnas on omamoodi arutelud tuleviku üle, kuid e-ühiskonna platvorm annab meile juurde ühe võimaluse rääkida sellest, milline võiks olla suurem Eesti.

Kahjuks ei saa me mööda vaadata probleemist, et e-residentsuse arendamisega tegeleb Eestis vaid käputäis entusiaste. Kohtudes hiljuti seltskonna riigiametnikega, avastasin, et osa neist ei olnud e-residentsuse ideedega üldse kursis ning üks leidis, et “vajame pigem ideid, mis kõnetaksid positiivselt lihtsat Eesti inimest”. Olles e-ühiskonda seni pidanud üheks vähestest vestlusteemadest, mis võimaldavad rääkida tulevikust nii, et inimesed ei hakka üksteist kohe sõimama, olin loomulikult üllatunud.

Mõnede teiste inimestega kohtudes olen kuulnud Eesti e-ühiskonnast räägitavat aga jälle ebarealistlikus ülivõrdes, tulemuseks ebarealistlik e-Narnia muinasjutt. On selge, et selleks, et püsida e-residentsusega maailma avangardis, peaksime sellelaadsetest petteulmadest samuti vabanema.

Idee, mis nakkab

Ometi on meie riigiasutuste juhtmete ja serverite vahel on võtnud kuju idee, mille abil saab muuta  Eesti majandusruumi kordades suuremaks kui on meie elanike arv. Avades Eesti inimese jaoks juba tavaliseks saanud süsteeme ja e-teenuseid välismaalastele ning nimetades kogu komplekti e-residentsuseks asus Eesti ühena esimestest ümber mõtestama inimese ja riigi suhet. Meie riik ütles, et sa võid füüsiliselt asuda kus iganes, kuid vaimselt olla meie riigi resident ning kasutada meie virtuaalseid teenuseid. 

E-residentsuse loogika saab ilmselt olema nakkav. Loomulikult teevad e-residentsuse suunas samme riigid, kellega me soovime ennast võrrelda, nagu näiteks Singapur,  ning kindlasti teevad samme e-residentsuse suunas erinevad USA osariigid, näiteks Delaware või Nevada. Ei saa välistada ka seda, et tekib ka Putini Venemaa e-residentsus, mis pakub senisest tugevamat vaimset ja administratiivset sidet Moskvaga kõigile niinimetatud kaasmaalastele üle planeedi, kuigi selle tööriista eesmärgid saavad olema ilmselt üsna vastupidised Eesti riigi eesmärkidega.

Oma järgijatele hakkab ehk omanäolist e-residentsust jagama ka terroriorganisatsioon ISIS. Erinevalt meist, kaasneb nende puhul ilmselt e-residentsusega päris residentsus, ehk siis uute inimeste asumine ISISe kontrollitud aladele ning kui ISIS-el piisavalt aega oleks, siis ilmselt ei peatu nad enne, kui oleksid loonud islamistlikku tehisintellekti, mis suudab kontrollida selle radikaalse e-ühiskonna meelsust, mõtteid ning isegi üksikisikute käitumist: mobiiliäpi abil on tänagi võimalik kontrollida, kas palvetasid õigel ajal ja kas palvetasid õigesti.

Asi pole niivõrd tehnoloogias endas, vaid selles, et e-residentsuse platvormid hakkavad muutma maailmakorraldust võistlevate väärtuste abil. Nii on Eestil e-residentsust pakkuva riigina pigem lööki nende inimeste juures, kes tunnevad mingit seost niinimetatud põhjamaiste väärtustega, Venemaa omal aga nende inimeste juures, kes täna imetlevad pigem Russki Miri.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Telia, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Allikas: Äripäev