22. mai 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Interneti tsenseerimine on viimastel aastatel tunduvalt intensiivistunud, selgub 18. mail ilmunud OpenNet Initiative'i (ONI) raportist. Nelja ülikooli (Cambridge, Oxford, Harvard, Toronto) koostööprojekt ONI uuris internetitsensuuri kokku 41 riigis, millest tervelt 25 tsenseeris teatud sisuga veebilehti. Põhja-Korea ja Kuuba pole uuringusse kaasatud, sest neid peeti liiga ohtlikuks, et seal uuringuid läbi viia, vahendas Technology Review.

"Viie aasta eest tegelesid interneti aktiivse tsenseerimisega kõigest mõned üksikud riigid, nagu Saudi Araabia, Hiina ja Iraan. Nüüd on selliseid riike üle paarikümne," ütles John Palfrey Harvardi ülikoolist. "Meil on põhjust selle pärast muretseda, sest tsensuur internetis on potentsiaalne oht inimõigustele, poliitilisele teisitimõtlemisele ning majandusarengule üle maailma".

Raportis kirjeldatakse kolme põhilist tsensuuri kehtestamise põhjust. Esimene on poliitiline, mis seisneb näiteks opositsiooni veebilehtede sulgemises. Teine levinud põhjus on sotsiaalse iseloomuga – osad riigid üritavad iga hinna eest takistada ligipääsu pornograafilise sisu või hasartmängudega seotud veebilehtedele. Kolmandaks nö ahistatute grupiks on riiklikku julgeolekut ohustavad äärmuslaste ja terroristide veebilehed.

Analüüs kinnitab, et Hiina, Saudi Araabia ja Iraan on jäänud peamisteks jõuvtete rakendajaiks. Neis riikides pole ebamoraalseks tunnistatud mitte ainult pornograafia, vaid ka mitmed poliitilised, religioossed ning inimõiguste alased veebilehed.

Ülejäänud riigid on enam valivad selles, mida nad lasevad oma elanikel vaadata ja mida mitte. Näiteks Süüria ja Tuneesia teevad takistusi peamiselt poliitilise sisuga materjalidele ligipääsemisele. Birma ja Pakistan blokeerivad aga peamiselt riiklikku julgeolekut ohustavate rühmituste saite.

Huvitavaks nähtuseks on Lõuna-Korea, mis piirab ligipääsu vaid ühele teemale – kommunistliku põhjanaabriga seotud veebilehtedele. Kui üritada Lõuna-Koreast avada teatud Põhja-Korea veebilehti, suunatakse sind politsei lehele, kus on järgnev tekst: "See, mida sa üritasid, on illegaalne ning me teame su IP-aadressi."

Viie aasta eest tegeles suur osa internetitsensoritest peamiselt ingliskeelsete materjalide leviku piiramisega. Nüüd on aga rõhuasetus üha enam kaldunud ka nö sisevaenlasega võitlemise poole.

Blokeerimine ei hõlma mõnikord mitte ainult üksikute rühmituste veebilehti, vaid palju suuremaid rakendusi, nagu Google Earth, Skype ja YouTube.

Juhtunud on ka seda, et blokeering pole püsiv, vaid on ajastatud teatud sündmuseks. Näiteks Valgevenes enne 2006. aastat ligipääsu internetile praktiliselt ei piiratud, sest keegi nagunii väga julgelt suud paotama ei kipu, kuid enne 2006. aasta valimisi otsustati, et kindlam on siiski kõik teisitimõtlejate ja opositsionääride veebilehed ligipääsmatuks muuta.

"See tundub olevat kasvav trend. Riigid ei julge tihti sellise sisuga lehti püsivalt blokeerida, sest see muudaks nad rahvusvahelise üldsuse silmis paariateks. Selle asemel tehakse seda aga salamahti valimiste ajal, et pärast jälle natuke sõnaõigust tagasi anda," ütles Citizen Labi direktor Ronald Deibert. Kambodža laiendas sellist meetodit hiljuti ka väljapoole internetti keelates valimiste ajal tekstisõnumite saatmise.

Uuringus välja toodud 25 internetti tsenseerivat riiki on Araabia Ühendemiraadid, Aserbaidžaan, Bahrein, Etioopia, Hiina, India, Jordaania, Liibüa, Lõuna-Korea, Maroko, Myanmar, Omaan, Pakistan, Saudi Araabia, Singapur, Sudaan, Süüria, Tadžikistan, Tai, Tuneesia, Türkmenistan, Usbekistan ja Vietnam.

Loe ka teisi Novaatori uudiseid.

Autor: ituudised.ee - Äripäeva IKT uudiste teemaveeb