Webmedia juht: peame end liialt vara heaoluriigiks

Liiga kiiresti oleme hakanud ennast pidama
põhjamaiseks heaoluriigiks ja vastavalt ka töösse ja pingutamisesse suhtuma,
kirjutab IT-firma Webmedia juht ja asutaja Priit Alamäe.

Nagu kõigis teistes majandusharudes, oli ka IT-turul olukord paar aastat tagasi ebanormaalne ja kasumit jätkus kõigile, sest raha tuli lihtsalt nii palju peale. See viis omakorda tööjõuturu enesekriitikavabasse tõususpiraali ja värskelt heale järjele jõudnud inimesed laenasid ennast kohe kurguni kinni. IT-sektoris on selle tõttu püsikulude tase nii kõrgele tõusnud, et töövõtjad peavad sama palga eest oluliselt rohkem lisaväärtust andma, sest kliendid püüavad samuti oma kulusid vähendada ja hinnasurve on tuntav.

Praegu on kogu IT-turu väärtusahelas bravuuri oluliselt vähem, kuigi vahepeal kogutud rasva- ja laiskuseprotsent annab kahjuks veel tunda. Mulle isiklikult tundub, et Eesti inimeste tootlikkus on vahepealsete buumiaastatega pigem kahanenud, kui kasvanud. Liiga kiiresti oleme hakanud ennast pidama põhjamaiseks heaoluriigiks ja vastavalt ka töösse ja pingutamisesse suhtuma. Ühe märgina on iga aastaga õhtune tipptund liikluses kahjuks nihkunud järjest varasemale ajale.

Mulle isiklikult masu meeldib, sest see ajab inimestel vahepeal jalutama läinud väärtushinnangud paika ja jagab ümber selle raha, mis vahepeal teenimatult valedesse kätesse sattus. Täna on igal pool selgelt ostjate turg ja nii inimesed kui ka ettevõtted peavad oma mugavustsoonist välja ronima, et ellu jääda.

Masu paneb inimesed mõtlema ja muudab nad leidlikuks. Viimaks on aru saadud et, vastupidiselt nii mõnelgi pool levivale arusaamale ei saa sisetarbimine olla Eesti-suguses riigis majandusmootoriks. Eksport on ainuke mootor, mis võiks jätkusuutlikult ja pikaajaliselt meie sisemajanduse koguprodukti tõsta. Kahjuks oleme ärganud natuke liiga hilja ja vahepeal põllul kipsi valatud miljonid jäävadki ekspordiarendusse investeerimata.

Webmedia Grupp on täna suhteliselt heas positsioonis, sest me investeerisime headel aegadel teenitud raha ekspordiarendusse ja sisemise kvaliteedi tõstmisesse ning nüüd toovad need investeeringud tagasi. Me ei ole pidanud oma headel inimestel palku vähendama ega töö vähesuse pärast kedagi koondama ning suudame ka 2009. aastal nii käivet kui ka kasumit eelkõige ekspordi pealt kasvatada.

Oleme Webmedias suutnud vältida ka tavalisi vigu, kus turgude halvenedes tõmmatakse kohe maha turunduse, inimeste koolituse ja sisemise arendusega seotud investeeringud. Jätkame agressiivselt uutesse toodetesse ja turgudesse investeerimist ja püüame n-ö tsüklile vastu töötada. Välisturgudel oleme endale valinud nišid, mida masu väga ei mõjuta, ja arendame neid aktiivselt. Tänu sellele tuleme loodetavasti siit kriisist välja tugevamana kui varem.

Riik teeb alati õigeid otsuseid, kui ta investeerib haridusse, innovatsiooni ja infrastruktuuri. See on lollikindel valem, mida järgides on väga raske ebaõnnestuda. Oluline on siin aru saada, et tänapäeval on ühes riigis infrastruktuuri mõistes teedest ja lennujaamast veelgi olulisem telekommunikatsioonivõrk ning infosüsteemid, mille kaudu inimesed nii riigi kui ka ettevõtete teenuseid tarbivad, omavahel suhtlevad, oma tööd efektiivsemalt teevad ja igapäevatoimingutes aega säästavad. Välisinvestorid arvavad ka nii.

Praegu on meie valitsus minu hinnangul teinud rea õigeid samme ja prioriteedid on enam-vähem paigas. Alati saab norida, aga võrreldes enamiku uute euroliidu riikidega oleme me olnud vägagi tublid. Lühikeses perspektiivis tuleks ka riigil olla veelgi leidlikum ja otsida kohti, kus on võimalik riigijuhtimist efektiivsemaks muuta struktuursete reformide abil.

Väga hea näide on siin riigi algatatud teeninduskeskuste loomise projekt ja selliseid kohti tuleks veelgi otsida. Tuleks ära unustada väljendid stiilis “ei, meil nii küll ei tehta” ja “aga riigiasutustes käivadki kõik asjad väga aeglaselt”.

Eesti-taolisel väikesel riigil on ekspordi arendamiseks vaja ühendada meie kõigi jõud. Ühe ideena võiksid kõik meie välissuhtlusega tegelevad ametnikud ja poliitikud ettevõtlusorganisatsioonidele avalikuks teha oma kalendrid ja kõik teiste riikide esindajatega peetavad ametlikud ja mitteametlikud kohtumised. Siis saaks kõik mingis riigis turule pürgivad ettevõtted nendega proaktiivselt koostööd teha, et nende abiga kontakte luua ning oma tooteid ja teenuseid tutvustada. Selle teostamine ei maksaks midagi ja annaks küllaltki kiiresti tuntava efekti.

Kui püüda tulevikku ennustada, siis 12 kuu pärast on just läbi saanud 2010. aasta suvi, mis ilmselt kujuneb meie IT-sektorile väga raskeks, sest kõik rasvavarud on selleks ajaks keldrist välja toodud ja ära kulutatud. IT-sektori käive ja rahavood on traditsiooniliselt sesoonsed ja suvi on alati kõige raskem aeg, sest tellijad puhkavad, projekte tavaliselt vastu ei võeta ja arveid väljastada ei saa. Nõrgema bilansiga firmadel tekib tugev likviidsuskriis ja nad kas surevad või liituvad tugevamatega.

Samas on selleks ajaks suurem osa leidlikest Eesti ettevõtetest suutnud mingil määral ümber orienteeruda eksporditurgudele. Meie põhja- ja läänenaabrid on mõningase viivitusega üles ärganud ning avastanud, et ka neil on masu ja tuleb oma tarneahelat efektiivsemaks muuta. Loodetavasti on selleks hetkeks juba raudkindel ka euro tulek ja ka salakavalatel välisinvestoritel pole investeeringuid enam devalveerimislootuses mõtet edasi lükata.

Kokkuvõtteks – kui ajalugu vaadata, siis enamik majanduskriise on W-kujuga ja vähemalt börsidel tuleb ilmselt veel üks litakas. Samas on minu hinnangul nii IT-sektor kui ka majandus üldiselt põhjas juba ära käinud ja praegu tuleb lihtsalt kõvasti tööd teha, sest džunglis tuleb kõik ise välja võidelda. Sellist buumi me järgmise kümne aasta jooksul enam kindlasti ei näe ja meie majanduse kasv saab tulla ainult kõrgema lisandväärtusega tegevuste ja ekspordi kasvu pealt.

Osale arutelus

Toetajad

Jälgi ITuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Valdkonna töökuulutused

Arvamused

Käsi­raamatud