23. august 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Inimesed tahavad, et neid tunnustatakse selle läbi, mida nad tarbivad. Nad soovivad näidata, et on mingi kaubamärgi tarbijad,“ rääkis Realo.

Realo usub, et  kuskilt läheb aga igal inimesel valulävi, millist infot nad nõustuvad jagama. "Meil küsitakse kliendikaardi jaoks vaid isikukoodi ja seotakse see andmebaasis nimega," sõnas ta.

Lisaks saab kontseptsioonijuhi kinnitusel kasvatada kliendi lojaalsust läbi tarbimispõhise premeerimise. „Kliendikaardiga saab poes suunata kliente mingite asjade hankimist kaaluma ning seeläbi siduda emotsionaalselt oma kaubamärgiga,“ märkis Realo. 

ID-kaardil on Realo hinnangul kliendikaardi asendajana mitmeid puudusi. Esiteks kehtib Statoil Extra kaart kolmes Balti riigis ja Venemaal, kus IT-süsteemid pole veel tiigrihüpet läbi teinud. Lisaks saab kaardiga soodustusi ka Statoili partnerite juurest, kes ei oma piisavalt häid IT-süsteeme.

Realo sõnul pole umbes 180 000 Eesti inimest ID-kaarti taotlenud ning 150 000-l Eesti kodakondust mitteomaval isikul polegi seda võimalik taotleda. Ka ID-kaardi kaasaskantavus on erinev.

„Statoil ei saa aidata klienti, kel on ID-kaardi kasutamisega probleeme. Kui kliendil ID-kaart mingil põhjusel ei toimi, jääb talle negatiivne mälestus just Statoilist,“ tõi Realo näiteks.

Ta nentis siiski, et kindlasti pole ID-kaart saatanast ning tasub teatud juhtudel ära. „Näiteks sobib see kohalikule ettevõttele ning väikekaupmeestele, samas kui monopoolsetel ettevõtetel pole sellest mingit kasu,“ sõnas Realo.

Autor: ituudised.ee - Äripäeva IKT uudiste teemaveeb