Siim Tuisk: Kübermeeleavalduste vajalikkusest

Eelmisel nädalal avalikkuse ette jõudnud Anonymouse nimel tehtud video suutis Eesti ajakirjanduses palju elevust tekitada, nagu oleks tegu reaalse ohu ...

Ebatavaline sõnum

Anonymous sai oma nime 4chan.org-nimeliselt veebisaidilt, mille kasutajaskonnast kujunes jõud, mis suutis ka lehe enda aladelt väljudes oma massiga probleeme tekitada. Nende veebikasutajate ühistest väärtustest tekkis meetod väljendada oma poolehoidu või vastumeelsust millegi suhtes anonüümselt koondunud leeri, nö ühise abstraktse “mina” nimel, näiteks DDOSides ebameeldiva ühenduse veebilehte. Enamasti tegeleb Anonymous kui jõud infovabaduse, interneti ning isikliku tegevusvabaduse teemadega. Eelmisel nädalal tuntust kogunud video aga ähvardas konkreetselt Eesti valitsust ning sellel puudus üldinimlik mõõde, mis tavaliselt on sarnaste liikumiste ajendiks. Võrdluseks näiteks rünnakud kassipiinajate, saientoloogide või Visa ja Paypali vastu. On üsna ebausutav, et kõikidest valupunktidest valivad miljonid internetikasutajad järsku välja väikeriigi valitsuse suhtumise oma rahvasse.

Ebatavaline teostus

Paremini polnud läbi mõeldud aktsiooni teostus ja levitamiseks kasutatavad kanalid. Küsitava kvaliteediga video ei täpsustanud, isegi mitte ligikaudselt, mis täpselt ikkagi on rünnaku sihtmärk. Näiteks Paypali vastu korraldatud aktsioonile eelnes ettevalmistusperiood ning osalejate üleskütmine, milles YouTube’i video mängis vaid vahetult enne rünnakut saadetava pressiteate rolli. Eestis toimus kõik täiesti vastupidiselt igasugusele loogikale. Nö “pressiteade” oli esimene samm, tundus, et inimesi kutsuti nende pärisnimede all Facebookis liituma ning esimesel korraldaja poolt jagatud fotol figureeriv ühikatuba andis võimaluse üsna kergesti autorini jõuda, rääkimata halvast inglise keelest. Ka sõnumi levitus ei järginud tavalist mustrit, jäädes eemale nendest Twitteri kanalitest, mis tavaliselt on Anonymouse meeleavalduste häälekandjaks.

Oluline sõnum

Olgugi, et üleskutse küberrünnaku organiseerimiseks oli teostatud kodukootud vahenditega, ei tohiks ignoreerida selle saadetud sõnumit. Kuna Anonymous kui paljude sarnaste väärtustega inimeste anonüümne mass tähendabki seda, et üksikisiku idee on leidnud piisavalt palju mõttekaaslasi või toetajaid, siis võib selle ohvriks langeda teoreetiliselt igaüks, kes piisavalt paljude õiglustunnet riivab. Väike-Maarja alaealine, kes avaldas sellise meetodiga meelt oma riigi valitsuse tegevuse vastu, jäi selleks korraks ilma miljonitest nimetutest toetajatest, kuid see, et ta leidis aega ja viitsimist seda ellu viia, peegeldab ühiskonnas toimuvat laiemalt.

Kübermeeleavaldus tundub 21. sajandil kõrge internetivabadusega riigis sama tavaline viis protesteerida, kui Toompeale kogunemine seda varem oli. Ainuke erinevus on täna veel see, et kui välja vihastatud inimesed tegutsevad veebiavarustes, märkame neid vähem, kui plakatitega tänaval piketeerijaid. Samas aga – kui nende arvamus on piisavalt tugev, et kulmineeruda kübermeeleavaldusena, siis “anonüümselt” ja digitaalselt korda saadetud kahju võib olla üsna suur. Ehk tuleks ajaga kaasas käia ning see võimalus oma rahulolematust väljendada seadustada, luues selleks sarnased tingimused (kohustuslik etteteatamisaeg jne) kui tavalistele meeleavaldustelegi?

Siim Tuisk on Eesti Interneti Kogukonna kõneisik ning vabakonna poliitiline aktivist, kes võitleb võrguneutraalsuse, avaandmete ja digitaalsete õiguste eest, juhtides Avatud Eesti Fondi toetusel samasisulist kodanikualgatust.

Osale arutelus

  • Siim Tuisk

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi ITuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Valdkonna töökuulutused

Arvamused

Teabevara