Autor: Elver Loho • 21. detsember 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti riigikorra järgne esindusdemokraatia näeb ette rahvaesindajate valiku neljaks aastaks ja valitakse enamasti valimislubaduste, üldise usalduse või lihtsalt kena plakati põhjal. Mida valituks saanud inimesed-erakonnad nende nelja aasta jooksul teevad on iseasi ja kuigi eksisteerivad igasugused hea kaasamise tavad, siis tegelikult ega keskmine valija valimistevahelisel ajal päevapoliitikat väga mõjutada ei saa -- vähemalt nii ta ise arvab. Seega võiks nagu järeldada, et need 24 712 valijat on pigem “magav mandaat” ehk valija allkirjaga tühi paber, kuhu valitu võib enam-vähem ükskõik mida peale kirjutada.

Harta 12 oleks nagu mingis mõttes seesama magav mandaat läbi une sonimas ja nõudmas õigust natuke kaasa rääkida. Jätame kõrvale harta rõlge ja üle võlli sissejuhatava teksti, mille tõttu mina talle alla ei kirjutanud, ja keskendume konkreetsetele nõudmistele, mis üldjoontes olid vägagi mõistlikud: valija tahaks tellida konkreetseid seadusemuudatusi, mitte ainult nägusid-nimesid ja valimisprogrammi.

Ja olgem ausad -- seda peakski organiseerunud vabakond tegema: panema soovid kirja ja riigile saatma. Kaasa rääkima peaks. Ja tegelikult teebki nii. Ja igasugused paberile pandud head tavad ka näevad ette, et seadusloome juures konsulteeritakse organiseerunud vabakonna esindajatega. Mida ka üsna tihti tehakse. Näiteks maailmalõpu võtsin ma vastu Justiitsministeeriumis ümarlaua ääres “vihakõne eelnõud” arutades kui MTÜ Eesti Interneti Kogukonna esindaja. Ja sealsamas Maruste juhitud põhiseaduskomisjonis rääkisime läbi n.ö. “Open Data eelnõud”, kuhu ka omad soovid sisse saime ja mis ööistungil ilma ühegi vastuhääleta vastu võeti ja hakkab kehtima juba 1. jaanuarist 2013.

Vabakonna kaasamine seadusloomesse, mida Harta 12 nõudis 17 000 allkirjaga, käib üsna igapäevaselt Eesti võimukoridorides. Näita ainult, et oled mõistlik inimene (ehk Nibirust ja juudipankuritest ei jaura), pane oma huviala niššis MTÜ kokku ja torgi riigiaparaati siit-sealt kuni laua äärde kutsutakse. Ja see torkimine ei ole ka teab mis keeruline enam tänapäeval. Eelnõude infosüsteem on kõigile avatud. Natuke kipakas on, nagu kõik vähempakkumisega tehtud riigi infosüsteemid, kus kasutajamugavus ilmselgelt ei ole prioriteet, aga töötab. Käid kord päevas läbi, vaatad mis seadusloomes toimub, analüüsid, saadad oma põhjendatud arvamuse ministeeriumisse. Neid arvamusi menetletakse ja enamasti näed hiljem koondtabelist mida võeti arvesse ja mida mitte ning miks mitte.

Eks aeg-ajalt on tarvis ka tänaval poodium püsti panna ja sõbrad kutsuda, et koos plakatitega vehkida. Ma olen täiesti kindel, et kui oleksime jäänud ACTAt ainuüksi ümarlaudadele menetlema, siis oleks valitsus siiski allkirja andnud. 3000 inimest üle Eesti külma ilmaga õues oli taasiseseisvumise järgselt ainulaadne väljaastumine (interneti)vabaduse kaitseks ja näitas riigivõimule, et ACTA vastu on ühiskond, mitte käputäis aktiviste-eksperte. Meeleavaldusel on kindlasti oma oluline koht kodanikuühiskonna arsenalis.

Probleeme kõige selle juures muidugi on. Ja väga palju. Kodanikuühiskonna rahastamine igatsugu fondide kaudu käib tänapäeval enamasti projektipõhiselt ja sobib suurepäraselt külasimmanite ning ebamääraste koolituste korraldamiseks, aga mitte informeeritud ja seadusloomes kaasa rääkiva organiseerunud vabakonna loomiseks ja püsti hoidmiseks. Võib isegi öelda, et tänapäevane kodanikuühiskonna rahastamise mudel töötab vabakonda tasalülitavalt: käed seotakse mingi projektiga mitmeks kuuks kinni ja rügad siis seda teha, mitte ei tegele aktuaalsete probleemidega. Ma kujutan ette, et kui keegi kirjutaks mõnda kodanikuühiskonna fondi projekti stiilis “meil siin sajaliikmeline MTÜ tahaks paar inimest keskmise palgaga elus hoida, et jooksvalt seadusloomel silma peal hoida, analüüsida, Toompeal puhvetis lobitööd teha, ise eelnõusid koostada ja kaasa rääkida”, siis saadetakse taotleja kuu peale või Tartusse Raja tänavale ravile.

Tulemuseks on vaevu hingitsev kodanikuühiskond, millel puuduvad kaasarääkimise ja avaliku suhtluse oskused, rahastus, organiseeritus ja mingi probleemi kerkimisel ronitakse otse tänavale ja kuulutatakse maailmalõpu saabumist ja demokraatia kriisi.

Kui riigile midagi ette heita, siis ettevaatlikkusest ja kartusest põhjustatud skisofreeniat: ühelt poolt on kaasamiseks loodud head võimalused, aga teiselt poolt käib kaasatavate rahastamine endiselt viisil, mis neid seadusloomest kaarega mööda tüürib.

Riik oleks nagu avanud vaestele supiköögi 40 kilomeetri kaugusel lähimast asustatud kohast, seejärel imestades, et miks vaesed endiselt näljas on.

Probleem on muidugi lahendatav ja üks mitteseotud, kuid huvitav algatus on käimas Kultuuriministeeriumis: tahetakse tunnustatud loomeinimesi vähese bürokraatiaga riigi palgale võtta, et nad enam-vähem ära elada saaks ja võiksid rahulikult loomisega tegeleda. Miks mitte võtta aktiviste riigi palgale? Vältimaks otsest huvide konflikti saaks rahad kanaldada läbi riigikogu kontrolli all oleva sihtasutuse. Ehk oleks sellest kasu tõelise kodanikuühiskonna arendamisel?

Kui peaksin midagi järeldama aastast 2012, sel aastal pead tõstnud vabakonnaliikumistest ja minu isiklikest kogemustest erinevate seaduseloojatega jauramas käimisel, siis järgnevat: Eesti riigivõim on ennast nii õhukeseks lihvinud, et ei saa enam ilma tugeva kodanikuühiskonnata hakkama. Õhuke riik ei ole halb asi, kuid see on valik, millega kaasnevad omad miinused ja nende leevendamiseks on vaja tarku, teadlikke, informeeritud ja kaasatud kodanikke. Lõppude lõpuks on Eesti meie ühine maa, mille eest peame ühiselt hoolt kandma.

Minu uusaastasooviks on tugeva ja teemapõhiselt organiseerunud ning kaasarääkiva vabakonna kiire tõusmine erakondade kõrvale ja riigivõimu partneriks. Poliitikat peab olema võimalik teha ka väljaspool erakondi.