17. märts 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Levira puhul on üleval küsimused, mis on olnud läbi aegade samad kõigis neis riikides, kus on kaalutud sama tüüpi ettevõtte müüki: Televisiooni- ja raadiolevi teenuse jätkuvus, olulise turujõuga ettevõtte kontrollimine, riigi julgeolek. Tuleb vaadata ka seda, kas ettevõte tegutseb ainult mingi riiklikult olulise teenuse osutajana või moodustab see väheolulise osa ettevõtte tegevusest.

Levira viimase kümne aasta areng on hästi peegeldanud muutusi kogu meediamaastikul: ühelt poolt on analoogtelevisiooni asendumine digitaaltelevisiooniga toonud kaasa olulise teenusevaliku laienemise (Eestis on läbi õhu võimalik 10-aasta taguse 3 telekanali asemel vaadata 30 kanalit) kui ka vastavate teenusehindade olulise (4-kordse) vähenemise. Teiselt poolt on muude teenuseplatvormide (kaabel-TV, IPTV, internet) kiire areng vähendanud õhu kaudu telepilti vastu võtvate perede arvu – aastast 2005 on see osakaal vähenenud 50%-lt ca 20%-le.  Kokkuvõttes tähendab see, et kui Levira veel 10 aastat tagasi eksisteeris põhiliselt ühe eesmärgi teenistuses – edastada rahvusringhäälingu tele- ja raadioprogramme, siis tänaseks on antud tegevuste osa firma tegevuses kahanenud ca 15%-le.

Samas on Levira muude tegevuste osa sedavõrd jälle kasvanud – eelkõige on nendeks telekanalite saatepäeva tehniline koostamine ja väljastamine ning edastamine Skandinaavia, Balti ning Kesk-ja Ida-Euroopa klientidele. Uute arenevate teenustena on lisandunud serverimajutus ja pilveteenused.

Riik soovib Levirat kiiresti arenemas näha, aga peab samas möönma, et tal puudub piisav kogemus ja kompetents nende arengute sisuliseks suunamiseks. Ilmselgelt on professionaalsetel investoritel selleks omanikena palju paremad eeldused. Selles olukorras on Levira müügi kaalumine igati põhjendatud.

Eelnev ei tähenda aga seda, et Levira müük ühemõtteliselt selge oleks. Vastukaaluks võib tuua asjaolu, et Levira on siiski olulise turujõuga ettevõtja üleriigiliste raadio- ja teleprogrammide edastamise osas.  Kui riik enam omanikeringis ei jätka, kas siis on olemas oht, et seda olulist turujõudu kuritarvitatakse?  Ja kui see juhtub, kuidas seda ohjeldada? Asja olemuse mõistmiseks tuleks eristada riigi kui omaniku ning riigi kui järelevalve teostaja ja tururegulaatori rolli. Need funktsioonid on riigis selgelt eraldatud ja Levira kliendid on võimaliku olulise turujõu kuritarvitamise eest samamoodi kaitstud nii enne kui pärast ettevõtte erastamist. Siinkohal on hea taustana teada, et kõigis riikides, kus Levira - taolised ettevõtted on erastatud, on sellised hirmud vaid hirmudeks jäänudki.

Julgeolekuteema on oluline eriolukordade ja riigikaitse kontekstis. On oluline, et nendes olukordades toimuks kommunikatsioon ja et seda ei moonutataks ega takistataks. Raadio on selles kontekstis kindlasti oluline vahend. Samamoodi nagu tänasel päeval on seda mobiiltelefon või ka internet.  Riik on selles osas välja töötanud vastava õigusliku regulatsiooni ja terve rida nõudeid, mida antud kontekstis olulisi teenuseid osutavad ettevõtted peavad järgima. Oluline on seejuures märkida, et väga paljud neist on juba erakätes ja ka väliskapitali kontrolli all.  Kõigele sellele on mõeldud ka varasemate erastamisotsuste puhul ning Levira juhtum ei ole siinkohal mingiks erandiks.

Viimasena võiks vastukaaluna lauale panna argumendi, et võib-olla ei peaks riik ettevõtteid müüma, vaid neid hoopis hoidma, juurde ostma ja arendama. Selles on kindlasti oma tõetera sees. Ja peidus ka võimalus. Siiski, kui ausalt peeglisse vaadata, tuleb tunnistada, et riigil täna seda võimekust ei ole ja seetõttu oleks ka Levira müümata jätmine pigem risk kui võimalus.

Autor: Alo Merilo