Autor: Indrek Kald • 5. mai 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kern ei pea vimma inimeste vastu, kellele meeldib tehnika üksikasjalikult enda järgi seadmine. "Minu arust tuleb tehnoloogia taga näha efektiivsust ja seda ka olulisemaks pidada," lisab ta.

Loe alljärgnevalt Enn Heinsoo persoonilugu Peeter Kernist, mis ilmus 20. märtsil 2007 Äripäeva ajakirjas Tehnotrend:

Peeter "Tähemees" Kern ei lähe haibiga kaasa"Mulle meeldivad põnevad tehnoloogilised lahendused, aga kui mingi asi ikka ennast tõestanud ei ole, siis ma pigem ootan," hindab Starmani suuromanik Peeter Kern oma tehnoloogialembuse taset.

Tehnikasektor tundub Kernile põnev. Mitte ainult see osa, millega ta töiselt seotud on. "Kulutan pidevalt energiat sellele, et aru saada, millised trendid terves tehnikamaailmas on," selgitab Kern oma huvi tõsidust.

Ka näiteks televiisoriekraanide arengu kohta on Kernil oma arvamus. LCD-, plasma- ning teiste teleritehnoloogiate taga näeb ta paljuski vaid turundust ja suurushullustust. "Paljud on kaasa läinud sellega, et lihtsalt lollitada klienti suurema numbriga. Ameerika Ühendriikides näiteks on võetud lihtsalt marketingi huvides kasutusele standard 1080i, mis ei ole sugugi parem kui 720p. Müüakse aga ikka 1080i-d, sest number on suurem," selgitab ta marketingi ja haipide olemust.

Samas tunnistab Kern, et peab ka ise paraku arvestama numbrihullust. "Näiteks aasta tagasi tulid internetiteenuse pakkujad välja tohutute ühenduskiirustega. Reaalselt aga polnud võimalik sellist ühendust saada, sest mujal olid ületamatud pudelikaelad ees. Ütlesin seda ka meedias. Teisalt oli turunduslik surve taga ja lõpuks panime ka oma hullu kiirusega paketi letti. Seega tuleb ka ise vahepeal numbritega hullutada," nendib ta pead vangutades.

Starmanis ei minda hullumistega palju kaasa. Kerni arvates tasub üritada kõigega mõistuse piiridesse jääda. "Väga oluliselt muutis meie firmat Outlooki koosolekute haldamise süsteem," selgitab ta.

Seejuures meenub talle sülearvutite maania. "Mäletan, et sotsiaalministeeriumi tervishoiusüsteemi spetsialist Pille Saar kunagi rääkis, et kõik peavad laptopid võtma, et neil on, võtke eeskuju. Me pole siiani eeskuju võtnud. Sülearvutid on Starmanis ainult neil, kes tõesti palju ringi liiguvad. Suure arvuti taga on ju mugavam ning kui tahta kontoris sülearvutit kasutada, siis on niikuinii mõistlik klaviatuur ja monitor ning muu taoline külge ühendada," selgitab Kern, jäädes kindlaks, et igast lahendusest ja muudatusest peab ka kasu olema.

Kodukontorit peab ta teatud määral haiglaseks ja väidab, et talle see ei sobi. Ettevõtte algusaegadel ei olnudki neil kontorit. Siis oli ta kogu aeg kodukontoris ning siiamaani mäletab perioodi kui väga viletsat aega.

"Tõused üles, nagu oled üleval ja ei ole kah. Loed lehti ja jäädki neid lugema - ei tea, millal tööle hakata, siis mõni telefonikõne äkki raputab rohkem käima. Vastupidi ka, naine tuleb koju, peaks nagu lõpetama, aga mõtled, et mis see natuke veel ja nii ta läheb. Eks seal mängi rolli ka töö spetsiifika, aga ma pole kirjanik või midagi säärast," kirjeldab Kern enda tüüpilist nägemust kodukontori päevast.

Suhtlemise edendamiseks loodi avatud kontor. Kõik Starmani töötajad on väga seotud ja seepärast võeti kasutusele avatud paigutusega kontor. "Eesmärk oli suhtlemist ja läbikäimist parandada. Seda ma ei pea haigeks, et on avatud kontor. Natukene peab ennast sättima, et sellises kontoris töötada, aga kasu on sellest küll," selgitab ta.

"Mul on ka sülearvuti, mida kasutan siiski peamiselt välismaal. Homme lähen konverentsile ja sinna võtan selle kindlasti kaasa, aga muidu tundub mulle, et töö jälitab niigi liiast. Tahaks vahepeal ka mingit pikemat mõtet mõelda, mis ei ole eriti võimalik, kui kogu aeg e-postiga sisse sõidetakse," selgitab ta.

Telefon on tal siiski alati kaasas, kuid sissetulevaid kõnesid ta valib. "EMTst tellisin teenuse, kus salastatud kõnedele vastab minu eest robot ning palub salastatud numbrilt mitte helistada," räägib ta.

Iseehitatud telefoniteenus kestab tänaseni

Tööpäeval Peeter Kernil käte mustaks tegemise vajadust eriti ei ole. Aja võtavad peamiselt kohtumised ja ettevõtte juhtimine - nende peale läheb tal enda arvates pool ajast.

"Mingit aega hoian kindlasti ka sellele, et tehnika maailma üldist pilti tajuda ja firmaga mingit suunda hoida," lisab ta. "Vaikselt tegeleme siin ettevõttes ka innovatsiooniga, moodsate lahendustega," selgitab ta enesekindla muigega.

Kunagi, kui Starmanis uuriti telefoniteenuse kasutuselevõttu, avastati, et keskne seade maksab viis miljonit dollarit, mis oli neli aastat tagasi nende jaoks väga suur raha ning oli nende käibega võrreldav.

Seega otsustati, et mis seal niiväga keerulist ikka on. Aluseks võeti vabavara ja arendati kohalike spetsialistidega oma keskseade. See on Kerni sõnul tänaseni nii stabiilne, et nende süsteemid jooksevad siiani selle peal. Tehti ise ja tühja koha pealt. Tollal oli neil nõukogus Linnar Viik, kes ei tahtnud oma uskumatust välja näidata ning ütles, et see oleks ainulaadne, kui üks firma niisuguse süsteemi endale ise ehitaks.

"Meie aga ei teadnud, et see nii ainulaadne on, hakkasime julgelt pihta. Nagu tihti juhtub, on parem, kui ei tea, mis toimub. Siis on lihtsam ette võtta. Tegime vaikselt ja valmis ta sai," lisab Kern.

Starman pole Kerni arvates siiani aga sellises staadiumis, et etteotsa saaks panna ühe üldjuhi, kes tehnikast midagi ei tea. "Kui vaatame ettevõtteid, kes võtavad innovaatilisi lahendusi kasutusele, siis tundub mõistlik, et juht saaks nendest lahendustest aru," selgitab ta kannatlikult.

High-tech on Kerni arvates tema kodu kohta palju öelda. Siiski on ta kodu teatud piirini plaanitud tehnikat silmas pidades, näiteks on kodukino paigaldatud nii, et kaablid jooksevad seinte seest ja nende asukoht sai mõeldud läbi enne ruumi valmimist.

"Terrassile on veetud muusika. Praegu elan korteris, aga maja ehitamine on käigus, sinna plaanin ka midagi kindlasti sisse," räägib ta tulevikuplaanidest.

"Mõtlesin ka majja automaatikat paigaldada. Mõnel sõbral on see pandud ja lugusid on igasuguseid kuulda olnud. Ühel põles keldris jupp aega valgus, nii et ei suudetud korda teha. Analüüs saadeti Saksamaale ning seal öeldi, et oi-oi-oi, analüüsime, analüüsime, vastus tuleb kümne kuu pärast ning mees keeras lõpuks pirni välja," jutustab Kern tuttava kogemustest naeru saatel.

Praktikas on Kerni arust lihtsam lülitit vajutada, mitte programmeerida maja reageerima vastavalt tujudele. Et kui on paha tuju, siis üks lamp on ühte värvi ja teine teist värvi ja nii edasi.

Kern ei pea siiski vimma inimeste vastu, kellele meeldib tehnika üksikasjalikult enda järgi seadmine. "Mulle isiklikult tundub selline pisiasjadele keskendumine siiski tühitaidlemisena. Kas tõesti on vaja, et külmkapp tellib õlut juurde, kui see hakkab otsa saama või on lihtsam minna ja seda poest ise juurde osta? Minu arust tuleb tehnoloogia taga näha efektiivsust ja seda ka olulisemaks pidada," lisab ta.

Kerni arvates ei tasu asi ennast ära, kui lahendus annab natukene efektiivsust, aga väljatöötamine nõuab üle mõistuse palju ressursse.

"Näiteks kui ma ostan mingi ülitelefoni ja jaman oma IT-osakonnaga, seadistan ja ühildan, aga minu efektiivsus tõuseb vaid kriipsu võrra, kus siin mõistlikkus on? Kogu tehnoloogia juures tuleks seda silmas pidada. Efektiivsusele lisaks pean oluliseks ka kvaliteeti. Näiteks paljud ütlevad, et Sony tagasihoidlikud majandustulemused tulevad sellest, et nende kasutajaliidesed pole samal tasemel kui näiteks iPodi geniaalsed lahendused," räägib Kern asjast, mida tema arvates liiga tihti kiputakse numbrite lisamisel unustama.

Kerni lemmik tehniliste lahenduste hulgas on aga TVR, kasutajaliidesega kõvakettaga digiboks, mis salvestab telekast saateid reklaame välja lõigates.

"Nüüd saab nii, et paned kaks kanalit salvestama ja vaatad kolmandat," on Kern vaimustuses. See seade võimaldab tal reklaam vaatamata jätta. Ta peab seda kvaliteedi tõstmiseks, sest kokkuvõttes vaatab ta nüüd vähem telekat.

"Eestis on see seade veel vähe levinud, aga kindlasti selle populaarsus peagi kasvab. Tõsi, sellega peab kaasnema ka uus reklaami ja turunduse mudel, sest kui kasutajad enam reklaami ei näe, siis pole mõtet seda telekanalitelt osta," arutab Kern.

"Üritan jõudu mööda ka teisi moodsaid asju proovida. Hiljuti ostsin just uue telefoni Nokia E50 ja avastasin, kuidas võrgu kaudu oma kalendrit värskendada, varem tegin seda sinihamba abil ja see kippus ununema. Üks kord magasingi kokkusaamise peaaegu maha ja siis kohe uurisin, kuidas asja tõhusamalt teha ning tulemuseks oligi interneti kaudu töötava kalendri uuenduse tellimine," räägib ta.

"Tõsi ta on, et selliste lahenduste käivitamine, ettevõttes kasutusele võtmine on kindlasti lihtsam, kui ettevõttes on hea itimees," tõdeb Kern.

Lõpetamata reaalharidus nagu Bill Gatesil

Peeter Kerni teadmiste üheks alustalaks on TPIs osaliselt omandatud reaalharidus. Erialaks oli tal raadiotehnika, mis tänapäeval tähendabki telekommunikatsiooni. "Raadiotehnika andis mulle põhja ja edasised huvid. See oli tollal üks pingsamaid ja matemaatikarohkemaid erialasid," meenutab Kern.

Tehnika vastu on Kernil enda sõnul kogu aeg huvi olnud. Juba lapsepõlves tõmbas teda huvialaringidest kõige rohkem raadiotehnika. "Seal olin juba kolmandas klassis. Maletamas ja džuudot käisin ka tegemas, aga kõige rohkem tõmbas tehnika. Hakkasin ise kodus asju kokku panema kaheteistkümneselt," tunnistab ta uhkusega.

Tehnikahuvi pärineb osalt aga ka perekonnast, eeskujuks oli isa. "Lugesin ükskord kokku, et tal oli 35 kruvikeerajat. Natuke andis ta mulle seda eeskuju, et ei maksa omada mõttetult palju asju. Tal oli igast vidinaid, mida ära ei raatsinud visata," räägib Kern oma mälestustest. Kern üritab enda arvates asja mõistlikumalt võtta ja mitte koguda. Ka kruvikeerajate arv on tal optimaalne, ligi üheksa. "Kui mul tekib ühte kruvikeerajat kaks tükki, siis pean ühe kellelegi ära viima," naljatab ta.

"Mul olid ka enda konstrueeritud võimendid ja värvimuusika olemas. Ülikooli esimestel aastatel paraku likvideerisin oma tehnika laod. Sain aru, et tulevikus hobi peale energiat kulutada ei saa enam sellisel määral," kirjeldab Kern oma nooruspõlve.

Kui mätas kuiv, sõidab Kern mootorrattaga. "Iga aasta proovime teha ühe suurema matka ja siis on veel väiksemad sõidud oma lõbuks," räägib ta. Ka see on tal lapsepõlvest kaasa tulnud. Ta isa sõitis mootorrattaga ja ise ostis ta tsikli niipea, kui sai, müües maha oma elukindlustuse. Koolivaheajal läks Peeter Kern treialiks, teenides teise vajaliku portsu. Ta ostis tollal ühe võimsaima tsikli Iž Planeta Sport ja nautis seda. "Mõne aasta pärast vajus see tegevus siiski ära. Kahjuks," nendib Kern.

Vahepeal pikka aega ta ei sõitnud. Ühel päeval aga andis sõber ratast proovida. "Sõitsin platsil ringi ja tundsin, et see on täpselt see, mis mu elust puudu on. Üle kümne aasta polnud ma selleks hetkeks sõitnud. Ostsin ratta ära ja sõitsin otse jalamaid Pärnu ja tagasi. Rõõm oli nii suur," selgitab ta õhinal.

"Sigarit suitsetan ka kord nädalas. Käin sigariklubides. Gurmee-huviline olen samuti, kui mingi uus kohti lahti tehakse, siis vean ennast platsi," selgitab Kern. Ka välismaal reisides püüab ta huvitavaid kööke leida ja neid võimalikult palju proovida. 2007 suvel on tal plaanis minna Itaaliasse, Toscanasse ja kohalikku kööki nautida. "Mäed kohe tohutult meeldivad mulle, suured vaated. Kõige parem on neid mootorrattaga nautida," kinnitab mees.

Tehnikat näeb ta kui abistavat vahendit, kui meetodit. "Minu jaoks on tehnikal pisut suurem roll kui keskmisel inimesel, kuid see on põnev osa elust ja samas hobi. Tööga on mul selles mõttes väga vedanud, et teen seda, mis huvi pakub," ütleb ta rahuloleva ilmega.

KOMMENTAARRaivo Hein, CV Keskuse juhatuse esimees

Oleme Peeter Kerniga klassivennad keskkoolipäevilt ja siiani head sõbrad eraelus. Kokku puutume üpris tihedalt. Korra nädalas räägime telefonis ja aeg-ajalt ikka trehvame ka!

Koos oleme töötanud juba koolipõlves suvevaheajal erinevates kohtades, näiteks endises Estoplastis ja ka õpilasmalevas.

Inimesena on Peeter vahel vastik pedant, aeglane nagu tigu, aga jubedalt tark. Ei ole asja, mille kohta ta sõna ei oskaks võtta, kuid mitte tavainimese tasemel, vaid ikka kaalutletult, argumenteeritult ja faktiliselt tugevalt.

Haibi tunneb ta kinnisilmi ära ja ennast mõjutada sellest ei lase. Kaine pea suudab ta säilitada alati, kui ehk just väike naps hinge all ei ole.aTema rahulik käitumine, aeglane olek ja läbikaalutletud sammud - need on tema mõistlikkuse alus. Samas ta ise möönab, et kohati saab ta kõrvetada oma mõistlikkuse piires püsimisega, sest mõnikord on vaja teha kiireid otsuseid, mis väljuvad raamidest ja mille ta maha magada suudab.

Nii palju, kui tean, meeldivad talle kõik tehnilised vidinad alates kodumasinatest ja lõpetades kosmoselaevadega. Koolipõlves oli ta kuulus raadiotehnik, kes jootis oma takistitest ja transistoritest kokku suvalise töötava asja.

Nüüd on ta pigem mugavaks läinud ja ise enam asju kokku ei nikerda, kuid seevastu teab ta enam-vähem kõike seda, kuidas asju tehakse ja kuidas nad töötavad.

20 aastat tagasi unistasime koos asjast, mis, olles tahke kuupsentimeetrine ilma liikuvate osadeta vidin, suudaks muusikat mängida - ennäe, tänapäeval on sellised mp3-mängijad igaühel taskus. Nüüd ootame, millal korralik 3D-printer või 3D-koopiamasin valmis saab, rääkimata teleportatsioonist.

Peetriga käime koos ka mootorrattaga sõitmas. Meil on lausa ühesugused BMW tsiklid. Korra aastas suvel oleme ikka mõne reisi ette võtnud, kuigi peab tunnistama, et eelmine suvi jäi vahele.

Oma iseloomult aga oleme niivõrd erinevad, et meil on üksteisega tegelikult raske reisida. Tema pigem uimerdaks ringi ja sööks igal võimalusel, kui mina pigem sõidaksin edasi. Sellest hoolimata oleme ikka hakkama saanud. Meil on väike punt, kellega oleme sõitnud koos Taanis, Saksamaal, Austrias, Itaalias, Lätis, Leedus, Soomes, Norras ja muidugi ka siin kodus niisama ringi tiirutanud.