Autor: Vilja Kiisler • 21. juuni 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ometi on absoluutselt kõik kliendikaardid tähendanud spämmi. Ilma ühegi erandita. Ma ei loe neid meile, kustutan kõik kohe saabudes. Paljud mu sõbrad on viitsinud soovimatu posti vältimiseks natuke vaeva näha: nad suunavad kõik säärase kraami otseteed „rämpsuriiulisse“ ega pea neid „infolehti“ üldse oma postkastis nägemagi.

Pole mingi saladus, et kõik need kampaaniad, mille käigus loositakse mingi toote ostjate vahel välja reis või auto, on tehtud peamiselt selleks, et klientide andmeid saada ja pärast reklaami postitama hakata. Lapsevanemad on topeltsurve all: pisemate loosiõnnelootust on nii kerge üles kütta. "Äkki ma ikka võidan, emme, no proovime!" Selgitamisest tüdinud lapsevanem murdub ja lubab lõpuks loosimises osalemise andmetesse panna oma meiliaadressi, mis tal muud üles jääb. Jälle üks rämpsmeil juures.

Iseenesest saan ma aru. Turundustöö tahab tegemist. Ma ei tea täpselt, palju masspostistuste tegemisse ressursse panustatakse – ilmselt mitte eriti palju, aga midagi ikka. Parem tehke endale korralik koduleht ja toimiv veebipood. Kui mul teid vaja on, leian ma teid ise üles. Spämm ajab lihtsalt vihale ja toob kasu asemel pigem kahju. Targale kliendile ei saa lollilt müüa.