15. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tänane finantsasutuste krediidiriskide hindamine põhineb peamiselt mustade lammaste otsimisel. Saame vaadata Krediidiinfo maksehäireregistrit, teatud andmed tulevad välja ka pankade süsteemidest  ja inkassofirmade andmebaasist. See kõik põhineb aga suuresti varasemate probleemide avastamisel ja usul, et varasem maksekäitumine aitab parimal viisil hinnata uute laenude andmise riske. Pankade käed laenuvõtja krediidivõimekuse hindamisel on seotud.

Positiivne krediidiregister muudaks oluliselt laenude andmise loogikat: maksehäiretega klientide välistamise ja deklareeritud andmetes kahtlemise asemel saab laenuandja keskenduda taotleja maksevõime ja selle jätkusuutlikkuse hindamisele. Sarnased registrid on kasutuses suures osas maailmast ja enamusest Euroopas. Meie põhjanaabritest on positiivse registri süsteem olemas näiteks Rootsis. Samuti on juba aastakümneid efektiivselt toiminud vastav register Schufa Saksamaal.

Nii Lätis kui ka Leedus on hiljuti valitud sama tee, kohustuste registrit peavad keskpangad. Kättesaadav on info klientide kohustuste kohta nii pankade kui muude finantsasutuste ees, maksete suurused, aga ka viivises olevad laenud jne. Samuti on nii Lätis kui Leedus olemas sissetulekute registrid,  mis on samuti riigi registrid ja võtavad palgaandmete arvutamisel aluseks inimeste makstud makse.

Positiivse krediidiregistri suurim mõju seisneb riskide vähendamises nii pankade kui laenajate jaoks. Panga huvi ei ole laenu anda liiga suurte kohustuste või väikese sissetulekuga inimesele. Vähem laenukahjusid muudab laenud odavamaks ja sellest võidavad ka kliendid. Kui võrrelda Eestit muude riikidega ja tuginedes ka Maailmapanga uuringutele, siis võib positiivse krediidiregistri käivitumise tulemusena prognoosida probleemsete laenude vähenemist kuni 50% ja näiteks tarbimislaenu intressi alanemist ca 30%.

Positiivse laenuregistri loomine ei pea olema riigi ülesanne – selle võib delegeerida asjast huvitatud äri- või mittetulundusühingule. Kui registrit peab mõni erafirma, see toimib andmekaitsjate ja finantsinspektsiooni valvsa pilgu all ning selle kasutajateks on peamiselt krediidiasutused.

Suurimaks vastuargumendiks võib osutuda andmekaitse ja inimeste privaatsus. Teisalt, igaüks laenu võtta ei plaanigi ja igaühe andmeid pole andmebaasi tarvis. Küll aga oleks mõistlik luua laenusoovijale lihtne võimalus volitada tema andmete edastamist registrisse ning lubada laenuandjal tema kohta päringut teha. Kõik toimuks digitaalselt ehk maha jääb selge jälg kontrollimiseks ja kuritarvituste tuvastamiseks.

Positiivse laenuregistri tulemusena kahaneb tuntavalt võlgnevusse sattuvate inimeste hulk. Laenuteenused muutuvad kindlasti odavamaks, sest krediidikahjud vähenevad. Paljudes riikides on positiivne register loodud kriisi või suurte probleemide järel. Eesti võiks nii tark olla, et teeb vastava otsuse, ootamata järgmist kriisi.

Autor: Vilja Kiisler, Kaido Saar