19. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Siiski annaks positiivse krediidiregistri loomine täiendavaid võimalusi isiku maksevõime hindamisel. Sellise registri käivitamine tehnilisest küljest ei ole kuigi keerukas, keerukam on selle käivitamise õiguslik pool.

Esiteks tuleb otsustada, kas selline register on kreeditoridele vabatahtlik või kohustuslik. Kui see on kohustuslik, siis kellele? Kas üksnes pankadele või ka tarbijakrediidiettevõtetele? Kas ka kütuse ja telefoni müüjatele, kes annavad krediiti jne? Tänasel päeval ei ole pankade maksehäirete arv sugugi mitte kõige suurem tegevusalade vahelises arvestuses.

Teiseks tuleb otsustada, kas registris kajastuvate andmete avaldamiseks kreeditoridele on vajalik ka laenutaotleja nõusolekut või mitte. Kas kreeditorid võivad teha päringuid minu kohta, kui mul on kehtiv leping, mida ma korrektselt täidan? Kas nad võivad teha päringuid enne kliendile uue pakkumise tegemist või siiski üksnes siis, kui klient läheb laenu-järelmaksu taotlema?

Kolmandaks on küsimus sissetulekute kontrollis. Nagu kirjutas Bigbanki juhatuse esimees Kaido Saar (Äripäev 15.10), tuleb luua register, mis sisaldab nii isikute kohustusi kui ka sissetulekuid. Tõepoolest, isiku laenude ja maksegraafikute ülevaade ilma sissetulekute ülevaateta annab vaid pool teadmist, mis uute laenude või krediidikohustuste väljastamiseks vajalik. Täna on inimeste maksustatavad sissetulekud maksusaladus. Inimeste sissetulekute avalikustamine laenuandjatele toob kaasa äärmiselt suure põhimõttelise muutuse ühiskonnas kehtivates põhimõtetes ja arusaamades . Kui seda teha, siis kas need avalikustatakse vaid pankadele või kõigile laenuandjatele või ka telefoni- ja kütusemüüjatele?

Küsimusi tekib rohkemgi. Kas inimene peab avalikustama kõik oma tulud või ainult ulatuses, mis on vajalik laenuandjale tõestamiseks, et tal jätkub sissetulekuid selle kohustuse võtmiseks? Viimaks, kui selline register täies mahus tööle panna, kas siis laenuandjal säilib autonoomia otsustada, et ta annab ikkagi laenu, kuigi ei tohiks? Näiteks põhjusel, et vanemad seavad hüpoteegi.

Ükski süsteem pole täiuslik. On olukordi, kus laenuvõtja usk laenu teenindamise võimekusele on suurem kui andmebaasi sisestatud näitajad lubaksid arvestada ning alati leidub raha, mis teatud tootluse lootuses on valmis seda riski võtma. Kui süsteem keelab inimesele laenu anda, siis tekib kohe  must turg ja sellega kaasnevad uued probleemid.

Autor: Vilja Kiisler, Ülar Maapalu