3. märts 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kauglaborid on reaalsed või virtuaalsed seadmed, mida saab kasutada üle interneti. Prototüübina on need olemas ja üksikutel kursustel juba rakendatud ka Eestis (TTÜ, IT Kolledž). Tavaliselt on need suunatud konkreetsele kursusele ja üksikule riistvaralahendusele. Rohkem on virtuaalseid simulaatoreid, mida rakendatakse nii lihtsamate kui ka keerukamate süsteemide simuleerimiseks ja kasutamiseks üle interneti.

Kauglaborite keskus on juriidiline organisatsioon koos füüsilise seadmepargiga. Seadmepargi komplekteerimisel analüüsitakse tehnoloogiasuunitlusega koolide õppekavu ning tootmisega tegelevate ettevõtete vajadusi ja kasutatavaid seadmeid. Valitud katse- ja töötlusseadmed liidestatakse internetiga ja varustatakse kaameraga. Lisaks luuakse standardne turvarakendus, mis välistab seadmete väärkasutuse või ohuolukorra. Virtuaalreaalse tunde ülekandmiseks võib rakendada näiteks Oculus Rift tüüpi prille.

Kogu seadmepark on automatiseeritud, vajades ainult 1-2 hooldusinseneri, kes tagavad seadmete töö ning materjali või katsekehade paigaldamise ja eemaldamise. Kogu töötlus- ja katseprotsessi juhitakse üle interneti.

Organisatsiooni teenuseks oleks seadmete aja rent Eesti koolidele ja soovi korral ka ettevõtetele. Olulise lisandväärtusena Eestile kui uudsete e-lahenduste pakkujale oleks selle teenuse pakkumine ka välisriikide kutse- ja ülikoolidele. Vaatamata majanduslikule seisukorrale pole ühelgi koolil kõiki erinevaid seadmeid ning sellise teenuse olemasolu võimaldaks neil sobiva katseseadme ajutiselt rentida.

Kauglaborite olemasolu võimaldaks koolidel oluliselt ja kuluefektiivselt tõsta praktilise töö ja laborikatsete osakaalu õppekavas ning oleks oluliseks täienduseks kooli enda seadmetele. Oluline on siinkohal, et olemasolev käeline tegevus õppekavas ei vähene (kooli oma seadmepark jääks alles), vaid koolil oleks soodne võimalus lisada õppekavva erinevaid kaasaegseid praktilisi töid reaalsetel seadmetel, mida muidu kool endale ei saaks lubada seadmete maksumuse või vähese koormatuse tõttu. Samuti saab sellist võimalust pakkuda õppuritele kooliväliseks ajaks, näiteks saavad nad teha praktilisi töid ka kodutöödena – vaja on ainult internetiühendust.

Oluline aspekt kauglaborite rakendamisel õppetöös on õpilastele tehnoloogia- ja inseneriõppe atraktiivsemaks muutmine. Ei ole mingi saladus, et valdav enamus tänapäeva õppuritest veedab suure osa oma ajast internetis erinevaid teenuseid tarbides. Paraku on kooli laboritööd praegu sellest keskkonnast väga kaugel. Tuues laboritööd ja praktilised katsed internetikeskkonda, võib lisanduda oluline hulk uusi noori, kes huvituvad tehnoloogiast ja inseneriharidusest.

Loomulikult on sellise ettevõtmise osas esialgu skeptikuid (tõenäoliselt just õpetajate seas), kes väidavad, et praktilisi töid ei ole võimalik üle interneti teha. Kauglabor ei olegi mõeldud asendamaks olemasolevaid praktikume, vaid pakub lisavõimalusi selliste praktiliste tööde osas, mida koolil seadmete puudusel ei ole võimalik pakkuda. Samuti pakub see paindlikkust aja ja töö tegemise koha osas. Kauglaborit saab kasutada sõltumata asukohast ja kooli lahtioleku aegadest, vaja on vaid internetti ja juurdepääsuõigusi seadmele.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT, Raidla Lejins & Norcousi, Saku Õlletehase, Tallinna Vee ja Äripäeva arvamuskonkursi „Edukas Eesti“ raames.

Autor: Raivo Sell, Peep Talimaa