Autor: Aali Lilleorg • 3. aprill 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Õigusteadmised IT-juhile 20. aprillil 2018

Tutvu programmiga ja registreeru SIIN.

Ärisaladusest eelkõige innovatsiooniga tegelevates ettevõtetes rääkides tõi Otsmann näite kaasusest,  milles ärisaladus oli kaitsmata. Eraklient tellis rakendusliku uuringu robootika ja mehitamata liikumise valdkonnas, mis oli seotud ka inseneriseirega. Nende omavaheliseks ühendamiseks ja uute lahenduste leidmiseks pandi kokku uurimisgrupp. Kaks aastat uuriti, eraklient finantseeris ja kaasas sinna ka avalikke vahendeid. Täna väidab eratellija, et uurimistulemustega tal ei ole midagi peale hakata. Samas uurimisgrupi inimesed on ilmunud turule täiesti kasutatavate lahendustega. Nüüd ongi küsimus, kuidas seadus saab seda eratellijat sellises olukorras kaitsta.

Selles on kaks aspekti – üks, et see ei olnud päris kasutatav. See küll oli mingil hetkel, aga siis kasutatavus justkui kadus ära. Teine pool on see, et see tehtigi avalikuks või viidigi kolmandate isikute teadmisse ja siis võib väärtus kukkuda.

Teinekord on ka olukorrad, kus inseneriteadmiste kasutuse eelisperiood võib olla ainult mõned kuud ja kui selle aja jooksul investoreid omale taha ei saa, siis eelis aegub ja ongi kõik.

Täna käivad selle uurimisgrupi inimesed mööda messe ja räägivad ka avalikus meedias, et nendel on mingi lahendus olemas ja finantseerijal on nn järeljooksupilet, et mis tema endale saab. Läbirääkimised tulemusi ei andnud ja ilmselt seisab ees kohtuvaidlus.

Juhtum pole erandlik

Üks juhtum oli infotehnoloogia ettevõte, hästi klassikaline startup ettevõte, kellel oli probleeme sellega, et osad inimesed, kes seal meeskonnas olid, lõid lahku ja väitsid, et see on nende vara seal ja võtsid osa sellest intellektuaalsest lahendusest kaasa. Neil oli parasjagu investoriga läbirääkimised pooleli ja oli suuri raskusi investori veenmisega. Kui investor ei saa piisavalt kindlust, et see lahendus on täielikult nende õiguslikku kontrolli all, siis jääb investeering tegemata.

Miks ei jõua sellised juhtumid lahendini?

Õiguskeskkond võiks olla nii selge, et lahenduseni võiks jõuda läbirääkimiste teel. Mida segasem see on, seda rohkem lükatakse see kuhugi vaidlusse ja siis tulevad lahendid juba liiga hilja. Euroopa Liidu uus direktiiv ärisaladuse kohta ei tulnud tühjale kohale. Eesti areng seda täna ka kinnitab. Eesti õiguses täna ärisaladuse üldist definitsiooni ei ole.  See on üle võetud rahvusvahelisest konventsioonist ja sellisena töötab, aga seaduse tasandil võiks see ikka olla kirja pandud, siis oleks kõigile arusaadav ja selge. Kurvaks teeb hoopis see, et Riigikohtu tasemel minu teada praktiliselt puudub kohtupraktika, kus ärisaladus oleks kaitset saanud. Üks tuntud juhtum on Balteco, kus oli tegemist tervisekapsli tootmisega, kus väga lühikese aja jooksul ilmus turule täpselt sarnane tervisekapsel, mis oli tootjal endal ja siis veel ühel inimesel, kes sealt tootja juurest ära läks. Seal ei leitud ikkagi seda, et oleks ärisaladust kaitstud.

Ärisaladus pole piisavalt tõendatud

Valdavalt kõik need lahendid sarnased, et ärisaladus ei ole piisavalt tõendatud ja olukord jääb selle taha, et ärisaladuse omaja ei ole ise piisavalt rakendanud meetmeid, et ärisaladus püsiks.

Täna ma rõhutaksin just innovatiivset olukorda, kus see, kes tellib mingisuguse uurimise või mingi lahenduse väljatöötamise, siis tema käes ei olegi üldse mingit ärisaladust ja see alles hakkab tekkima.

Kuidas selles olukorras kaitsta seda, kes tegelikult rahastab seda protsessi. Kui me täna ütleme, et Eesti soovib innovatsiooni osas esirinnas olla, siis ilma ärisaladuse kaitseta kaasata investoreid või pakkuda väga head õiguskeskkonda startuppidele, kes ideid leiutaks, ei ole võimalik.

See direktiiv annab meile väga head võimalused, et viia ärisaladuse kaitse regulatsioonid tugevalt siiski sisse. Tähtsam on see, et lisaks õiguslikule regulatsioonile toimuks kogu õigussüsteemis teavitustöö. Siiani tundub, et ärisaladus piirab töötajate vabadust ja see, mis nad oma peaga välja mõtlevad kuulub neile ja nad võivad seda igal pool rakendada ja piirab ka ettevõtlusvabadust, et kui keegi hoiab mingit arengut kinni. Tegelikult uus direktiiv viitab sellele, et seal on ikkagi laiem tähendus innovatsiooni kaitsele, et see, kes ikkagi mingisuguse idee peale tuleb ja selle idee rakenduslikuks teeb, saab ka turul oma eelise kätte.

Kolm olulist tähelepanekut direktiivi kohta:

Mõttemudeli muutus. Mis on vaja ära teha ärisaladuse kaitseks? Eesti juristkonnas läheb täna klient Eesti advokaadi juurde probleemiga ja saab vastuseks tõenäoliselt, et neil puudub positiivne kohtupraktika, kuna raskesti tõendatav nii kahjud kui ka ärisaladuse olemasolu. Nii jääbki klient ebakindlasse olukorda, ta ei julge nagu riskida selle kaitsmisega väga aktiivselt. Ajalimiidid on väga lühikesed, tuleb väga kiiresti reageerida ja saada kaitse peale, siis on sellel asjal ka mõtet. Vastasel juhul nn järeljooksupiletiga kahjunõudega kaugele ei jõua. Turg läheb eest ära ja parem on tegutseda oma turutegevustega. Selline mõttemudeli muutus tuleb direktiivist välja.Direktiivi preambulis on toodud ärisaladuse kaitse eesmärgid ja kogu vajadus ühiskonnas. See ütleb, et põhiline eesmärk on innovatsiooni kaitse, et turule tulija saaks oma teenitud eelise. Välja on toodud ka trend, et vargused, õigustamatu kasutamine ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumised viimasel ajal üha sagenevad. Selle põhjuseks võib pidada tarneahelate pikenemist. Näiteks rakendusuuringus ei olnud ainult üks osapool, kes seda korraldas, vaid seal oli ka avalik finantseerija, erafinantseerija, teadusasutus ja sellel omakorda allhankijad – sellisesse protsessi võib tulla väga palju inimesi ja riskid suurenevad.Kolmas põhimõte on see, et meie majandus muutub kogu aeg teadmistepõhisemaks. Ehk siis teadmiste lisaväärtus kasvab ja ka motivatsioon saada uudsele lahendusele ligi ning see ise kommertsiaalselt realiseerida.

Direktiivis on väga selgelt välja öeldud ärisaladuse kolm põhitunnust:

Tegemist on uue teadmisega, mis ei ole lihtsalt kättesaadav või üldteada, see peab olema uus.Teadmisel on selgelt äratuntav kommertsväärtus. Tavaliselt on kõige õrnem see periood, kus intellektuaalset omandit veel registreerida ei saa, aga mingid lahendused on olemas. Näiteks on olemas platvorm ja sellelt tahaks minna edasi prototüübini või siis juba tooteni, aga puudub veel patent, tööstusdisain või litsents.Ärisaladuse valdaja, kelle valdusesse ärisaladus tekib või on, peaks ärisaladuse piisavalt arusaadavalt tähistama, et ta tahab anda sellele ärisaladuse tähenduse. See on signaliseeriv funktsioon, et on võetud tarvitusele meetmeid, need on lepingutesse kirjutatud või kuidagi tähistatud.

20. aprilli on võimalik osaleda Triniti advokaatide koolitusel „Õigusteadmised IT-juhile“, kus saab ülevaate 4 olulisemast õigusküsimusest IT-juhi töös. Tutvu programmiga ja registreeru SIIN.

Kuula täispikka Äripäeva raadio saadet Triniti eetris Seadused ei aita ärisaladust kaitsta.

Saates esitab küsimusi Kadri Põlendik.