Autor: Jaak Laineste • 17. mai 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Start-up’id kui suurema riskiastmega kiirele globaalsele kasvule suunatud ettevõtted on mõnes mõttes superettevõtjad – nende võidud on võimendatud ja kaotused sagedasemad, seega ka nende ettevõtjalik oportunism on steroididel.

Kasvuettevõtte igapäevane mure on, kust tuleb raha, ilma rahata on pankrot – täpselt nagu igas teises ettevõttes. Tavaettevõte saab raha reeglina müügist, aga toote loomuliku müügi kasv on enamasti suhteliselt aeglane, palju aeglasem kui tootearenduseks ja rahvusvahelisel konkurentsitihedal turul piisava edu saamiseks tarvis, seega pärineb start-up’ide raha valdavalt omanikelt, investoritelt. Iga investor paneb korraga kindla rahahulga, ja nii on kasvuettevõtte igapäevane mure, kust saada järgmine raha, kas omanikelt või pidevalt uusi investoreid leides.

Usun, et kui kasvuettevõtlus toetub ümbritsevale füüsiliselt lähedasele nn reaalmajandusele, siis võib tekkida tugev ettevõtete võrgustik ja sümbioos, mis aitab mitmel viisil: ühtpidi üle elada tekkivaid paratamatuid tagasilööke start-up’il ja teistpidi viia reaalmajanduse ettevõtet rahvusvahelisele turule. 

Loe pikemalt Äripäevast.