Autor: Andre Visse • 8. aprill 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Viimased rehkendused ütlevad, et aastaks 2020 on vaja Eestis kokku 37 000 IT-spetsialisti.

Kõige kriitilisem näib seis olevat tarkvara arendajatega. Tegelikult pole olukord kiita ka infrastruktuuri spetsialistidega. Kui tarkvara arendajaid koolitatakse päris jõudsalt peale, siis infrastruktuuri valdkond on jäänud viimastel aastatel tagaplaanile. Eriti hinnas on aga eksperdid, kellel oleks ühtaegu arusaam nii infrastruktuuri kui ka tarkvara arendusest ning lisaks veel oskus kaasa mõelda lahendatava ärilise ülesande kontekstis.

Paari aasta tagune OSKA analüüs ütles, et Eesti majandus vajab konkurentsivõime hoidmiseks ja tõstmiseks juurde 1,5 korda enam IKT-spetsialiste. Mida rohkem selle peale mõtlen, seda enam mulle näib, et tööjõu puudusega seonduv on antud sektoris osati ülepaisutatud probleem. Meil pole kardinaalselt vaja muuta koolituspakkumist, et täita lähema kümne aasta vaates IKT valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadust, vaid kasutada senisest targemalt ära juba olemasolevat ressurssi. Paistame muu Euroopaga võrdluses juba niigi silma selle poolest, et meie IKT-spetsialistid moodustavad kõikidest tööga hõivatutest silmapaistva osa.

Niisiis jõuame tagasi küsimuse juurde, kuidas ikkagi seni mehitamata positsioonid IT-sektoris töökätega täita? Julgen väita, et lahendus on palju lihtsam kui enamik arvata oskab. Kui varem oli IT-spetsialistidel ettevõtetes kindel roll – palju oli tööd printerite, serverite ning erinevate arvutiprogrammidega, mis vajasid pidevalt hoolt – siis tänapäeval on IT muutunud standardsemaks. Sellest hoolimata hoitakse klassikalises mõttes IT-halduse funktsiooni vanast harjumusest paljudes ettevõtetes endiselt alles.

Olukorras, kus IT-lahenduste eesmärk on korduvad protsessid automatiseerida, on paradoksaalsel kombel just paljud IT-töötajate tänastest ülesannetest sellised, mida ei ole enam ammu otstarbekas neil endil teha. Neid funktsioone kannavad ettevõtetes tuhanded spetsialistid, kellest suur osa võiks ja peakski tegelema ettevõtte arendamisega ehk millegi sellisega, mis ettevõttele väärtust loob ning spetsialistide võimeid ka tegelikult proovile paneb. Kõik muu jõukohase võiks silmagi pilgutamata anda majast välja teenusepakkujatele, kes rutiinse töö automatiseeriks ning teenuse kvaliteeti seeläbi oluliselt tõsta aitaks. Mis peamine, sedasi ülesandeid ümber mängides leeveneks töökäte puudus ja ühes sellega ilmselt ka palgaralli, mis just IT-sektoris kõige valusamalt tunda annab.