Autor: Mari Mets • 28. jaanuar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Vanaemad panevad oma lastelaste ettevõtetele kõige tugevamalt õla alla, investeerides igal aastal neisse ligi 60 miljardit USA dollarit. Ingelinvestorid investeerisid näiteks 2010. aastal vanaemade kõrval vaid 20 miljardit dollarit kokku 62 000 ettevõttesse. Ja riskikapitalistid investeerisid 22 miljardit vaid 2800 ettevõttesse," rääkis Illing Tartu Teaduspargis seminaril "Raha kaasamine investoritelt". Naljaga pooleks tõlkis Illing „vanaemadeks“ inglisekeelse lühendi FFF ehk friends, familiy and fools, kes on iduettevõtluse terminoloogias alustavate ettevõtjate pereliikmed ja lähedased.

"Kui riskikapitalist investeerib ettevõttesse, siis on ta paratamatult huvitatud keskmiselt viie kuni seitsme aasta jooksul selle firma osaluse maha müümisest, et fondi investoritele raha tagastada," selgitas Illing.

Riskikapitalist kasutab selleks Illingu sõnul enamasti trade sale'i ehk idufirma müüakse teisele, enamasti suuremale firmale. Üliväikse tõenäosusega võib firma ka börsile minna, kuid see variant on riskikapitalistide jaoks tõeline jackpot – tavaliselt on neil nii võimalik kõige rohkem teenida. Kolmas võimalus on management buyout ehk juhtkond ostab firma ära, kuid see on väga väikse tõenäosusega.

"Äriingel aga investeerib oma raha ning üldjuhul tal pole survet, et ta peab sellest investeeringust mõne aasta pärast väljuma ," selgitas Illing.