Autor: Marek Mühlberg • 16. oktoober 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Roose sõnul on positiivne see, et viimasel ajal on hakanud tekkima keskastme juhte, kes oskavad “tõlkida” IT-keele kõigile arusaadavasse keelde.

“Tippjuhil on suhteliselt vähe aega - ta tahab teada, palju uus lahendus maksab ja mida ta sellest võidab. Kui IT-inimene ei suuda müüa oma ideed maha juhtkonnale, siis miks ta peaks suutma seda maha müüa sadadele tuhandetele inimestele,” leidis Roose.

“Loogika on selles, et kui me usume, et sellest (mobiilsest lahendusest) on kasu meie klientidele, võtavad ka töötajad selle omaks.”

Toomas Veersoo lisas, et ettevõtete jaoks pole peamine mitte uute IT- ja mobiilsete süsteemide juurutamine, vaid selle tulemusena toimuv tööprotsesside muutmine.

“Tehnoloogia on tööriist ja vahend,” märkis Veersoo.  Samas tunnistasid nii Veersoo kui Roose, et kasutavad ka ise aktiivselt mobiilse töökeskkonna võimalusi.

Roose meenutas aegu, kui Eestisse hakati uusi trükimasinaid ostma. “Esimesed 4-5 aastat tähendas see mulle, et igal kolmandal ööl sain kõne, et trükikojas on mingi jama.”

Roose kinnitusel on ta tänagi Postimehe ärijuhina sisuliselt 24 tundi ööpäevas tööl.

“Leheäris müüme me usaldust. Me peame iga päev tõestama, et info, mida me müüme, on oluline. Seda peame tegema iga jumala päev. Samuti peame muutma selle kontakti iga päev rahaks.”

Toomas Veersoo tunnistas samas, et siklikult meeldib talle teinekord just kodukontoris rahulikult ja segamatult tööd teha.

“Kui ma ise mõnikord kodus töötan, saan ma seda paremini teha, kuna seal pole segajaid. Tööjuures me nimetame selliseid segajaid pop-upi’ideks.”

Erik Roose arvates polegi niivõrd oluline see, kus inimene tööd teeb, vaid see, milline on selle töö tulemus.