9. oktoober 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Tehnoloogiat võib nimetada esimeseks rakenduseks paljulubavas nanotehnoloogias,” põhjendas Rootsi Teaduste Akadeemia tänast otsust.

Nende juhitud meeskonnad avastasid 1988. aastal kumbki iseseisvalt hiiglasliku magnetotakistuse (Giant Magnetoresistance – GMR), mis võimaldab kõvaketta mahtu oluliselt vähendada.

Tartu Ülikooli füüsikainstituudi õppedirektor Kaido Reivelti sõnul anti tänavune Nobel nanotehnoloogia ühe olilisima rakenduse eest.

"Me säilitame kõvakettal informatsiooni magnetiseerides erinevates suundades selle mikroskoopiliselt väikeseid piirkondi," ütles ta. "On lihtne aru saada, et mida väiksem on magnetiseeritav piirkond, seda nõrgem on sealt lähtuv magnetväli ning seda tundlikum peab olema informatsiooni lugev mõõtepea (lintmakkidel nimetati neid helipeadeks)."

Ülisuure magnettakistusega ained muudavad väga väikeste magnetvälja muutuste toimel oma elektrilist takistust palju suuremal määral, kui ükskõik millised teised ained. Kuivõrd selliselt sai valmistada palju tundlikkumaid mõõtepeasid, osutus võimalikuks valmistada oluliselt väiksemaid või suurema salvestustihedusega kõvakettaid.

Avastatud nähtus põhineb seitsmekümnendatel aastatel väljatöötatud tehnoloogiatel, mis võimaldavad valmistada üliõhukesi ainekihte, lisas Reivelt.

Autor: ituudised.ee - Äripäeva IKT uudiste teemaveeb