26. juuni 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hiljutises pilootuuringus näitasid doktorant Jacob Whitehill ja tema kolleegid, et videot vaatava inimese näoilmeid saab kasutada vaatajale sobiva videokiiruse määramiseks ning mõistmiseks, kui raskesti mõistetavaks vaataja nähtut peab.

Uus uurimus on osa suuremast projektist, mille käigus püütakse luua automaatseid õpetamisprogramme, mis suudaksid teha järeldusi vaataja näoilmest.

"Kui ma olen robotõpetajalt tunde võttev tudeng ning mul on raskusi kuulatava mõistmisega, samal ajal laob robot mulle ette üha uut materjali, ei ole sellest kõigest kuigi palju kasu. Kui robot aga selle asemel peatuks ja ütleks „sa vist oled veidi segaduses”, ja mina ütleksin „tõepoolest, aitäh, et peatusid”, oleks see ju väga tore,” ütles projekti juhtiv Whitehill.

Pilootuuringu põhjal olid rasket loengut kuulavate inimeste näoilmed küllalt erinevad. Enamik kaheksast katsealusest pilgutas aga raskemate osade juures vähem silmi kui lihtsamate osade kuulamisel. Seda fenomeni toetavad ka psühholoogilised uuringud.

Projekti üheks järgmiseks sammuks on välja selgitada, millised on levinumad ilmed, mida inimesed raskete või lihtsate loenguosade kuulamisel loomulikult teevad. Selle põhjal saaks Whitehill välja töötada kasutajaspetsiifilise programmi, mis mõistab, millal loengut võib kiiremini kerida või millal seda peaks aeglustama, lähtudes inimese spontaansetest näoilmetest.

Autor: ituudised.ee - Äripäeva IKT uudiste teemaveeb