Autor: Tõnn Talpsepp • 22. veebruar 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Teeme sammu edasi infoühiskonna suunas ning hakkame protsesse juhtima rohkem andmepõhiselt. Selleks teeme Eesti ühiskonda ja majandust puudutavad andmed vabalt kättesaadavaks. Mitte pelgalt kitsale ringile ametnikele vastutavas ministeeriumis ning mitte ka igaühele, vaid näiteks teadus- ja uurimisasutustele ning miks mitte ka vabatahtlikele ühendustele, ettevõtetele, start-up’idele või üksikisikutele, kes suudavad täita vajalikke nõudeid (sh konfidentsiaalsuskohustust) ja kasutavad andmeid ühiskonna hüvanguks.

Väga paljud ühiskonda mõjutavad otsused sünnivad piiratud info baasilt, sest täielikku infot ei ole kellelgi. Meil on jäänud kehtima dogmad, et teatud asju ei tohi muuta (nt „maksudega ei mängita“), aga kui me vaatame, mis muudab edukaks IT-hiiglased, nagu Google’i ja Facebooki, siis nimelt andmepõhise katsetamisega nad pidevalt tegelevadki. Piltlikult öeldes näeb osa kasutajaid sinist linki ja osa punast linki ning üsna varsti on väga odava (küll teadusliku) katse-eksituse meetodil tehtud kindlaks, kumb värv vajalikus kontekstis paremini töötab. Sarnaseid põhimõtteid saaks kasutada ka riiklikul tasandil.

Katsetame andmete põhjal

Igasugune katsetamine võib tunduda äärmiselt hirmutav, aga tegelikult muudetakse ka Eestis olulisi seadusi ja makse küllaltki tihti. Ainus erinevus, et seni ei ole tehtud katsed alati lõpuni läbi mõeldud ning neid on tehtud terve populatsiooniga. Lubades seadustes võimalust tekitada regulatsioonide ajutisi erisusi teatud testgruppide (nt ühe konkreetse majandusharu ettevõtted) suhtes, saaksime samuti adekvaatsemat tagasisidet, kas nt mõni maksumuutus üldse töötab ja on loogiline. Ainus hind, mis me selle kõige eest maksame, on algne investeering ja oma andmed. Aga seekord ei annaks me isikustatud andmeid enam globaalsele gigandile, vaid kontrollitud alustel, anonüümselt ja kindlal eesmärgil valitud osapooltele.

Andmete kasutamine ei tähendaks ainult katsetamist, vaid igakülgset analüüsi eri vaatenurkadest. Näiteks Suurbritannias loodi juba 2010 Behavioral Insights Team’i nimeline asutus, mis annab majandusandmetel baseeruvalt poliitikasoovitusi, ning see on kõik kulutused ammu kuhjaga tagasi teeninud. Eestis oleks brittide ees paremate andmete näol selge eelis. Vaja oleks vaid pädevaid inimesi, kes oleks valmis riigile abikäe ulatama. Andmete avatus kindlasti julgustaks omalt poolt. Kui omadest jääb väheks, siis maailmas on piisavalt  tipptasemel teadlasi (alates majandus- ja käitumisteadlastest, kuni rakenduslike reaalteadlasteni), keda selline andmehulk ligi tõmbaks. Võidaks nii Eesti ühiskond, teadus kui ka sealt edasi meie haridussüsteem.

Kujutage ette, et varsti on maksuametil infosüsteem, kus ettevõtja deklareerib vaid töötaja kogu sissetuleku, maksuamet arvutab ise kõik vajalikud maksud ja erisused ning ettevõtja teeb vaid ühe pangaülekande. Töötaja näeb infosüsteemis oma tööjõukulu suurust ja maksukomponente ning nende kulutamist, sh kõiki oma reaalseid tervishoiukulusid. Tal on võimalik alandada oma tervishoiukulude osa sotsiaalmaksus, kui ta demonstreerib tervislike eluviisidega tegelemist, sest lõpuni skeptiline riik on enne väikese valimi peal saanud kinnituse, et selline tingimuslik maksumuudatus aitab vähendada riigi tervishoiukulude kogusummat. Seda kõike võimaldab läbipaistev andmepõhine juhtimissüsteem ja vajalik IT-tugistruktuur.

Investeering ITsse

Meil on olemas suurepärane stardiplatvorm. Eestis kogutavad andmed on vähemalt samal tasemel kui Põhjamaades, mis löövad ülejäänud maailma pika puuga. Meie äriregister on elektrooniline, maksuametil on samahästi kui reaalajas (1000euroste arvete deklareerimine) infot, mis toimub ettevõtluses. Riik justkui teab (vähemalt enam-vähem), kus keegi elab, töötab, missugune on tema haridus, perekond ja varad, milliseid toetusi saab või teenuseid kasutab ning muudki.

Tervikpildist ülevaadet ei ole aga kellelgi. Andmetele ligipääs on vaid valitud isikutel vastutavas asutuses ning see, kas ja milliseid andmeid ühiskonda mõjutavate poliitikaotsuste tegemisel kasutatakse, sõltub juhusest. Samuti on puudulikud seadused, mis andmeid üldse kasutada lubaks. Praegu pole meil ka vajaliku IT-infrastruktuuri, et andmeid ristkasutada. Pealegi on mõningate andmete kogumine keerukas või ajamahukas ning tihti peavad inimesed oma meelehärmiks mitmes kohas sama infot sisestama.  

Tuleks investeerida oluliselt ja kiiresti vajalikku IT-infrastruktuuri ning arendada välja üldine võimekus andmeid paremini koguda ja töödelda. Tootlikesse varadesse investeerimise nimel anname vajadusel välja sobiva nimega võlakirju ning nimetame seda investeeringuks oma inimestesse. 

Kuna inimeste käitumine kipub olema raskesti prognoositav, siis investeerimisega samal ajal tuleks muuta seadusi oluliselt paindlikumaks nii andmete kasutatavuse kui ka (ajutiste) erisuste lubamise nimel, sest läbikukkunud muudatuste puhul on poliitiliste vigade tunnistamine harv nähtus.

Kui kogu protsess teha läbipaistvaks, oleks ühiskonnal vaid võita sellest, et vähemalt ära kuulata andmepõhised soovitused, kuidas maksimeerida kasvuvõimalusi. Ja valimistel hääletaksime endiselt selle nimel, kes teeb lõpliku poliitilise otsuse, milliseid soovitustest kasutada või mitte.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Telia, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.