Andmekasutuse olevikust ja tulevikust Arvamusfestivali aruteluringis

Endo Viires juhatas vestluse sisse võrdlusega, et kui tigu liigub klaasil, siis alati jääb jälg, kuni tuleb vihm ja selle ära kustutab, aga digitaalse jalajälje puhul me selle mõju nii ei hooma ja sellest nii teadlikud pole, sest mingit visuaalset jälge ju ei jää. Igale internetilehele, mida külastame, jääb jälg maha ja seda infot saab meie hüveks ja vastu ära kasutada. Aktiivselt kasutab neid „jälgi“ juba reklaamitööstus. Anto Veldre tõi näite oma elust, kus ta paaril korral tutvus internetis erinevate Korg firma süntesaatoritega ja sestap saab nüüd pidevalt erinevate süntesaatorite tootjate pakkumisi. See on näide sellest, et Veldre internetikasutuse ajalugu on kellegi poolt kaardistatud ning selle info abil tehakse suunatud reklaamipakkumisi lähtuvalt konkreetse kasutaja huvidest. Olav Osolin kommenteeris, et kaasaegne reklaamitööstus kasutab tänapäevaseid tehnoloogilisi võimalusi igati ära ja see on hea. Reklaami eesmärk on müüa toodet või teenust, seega peab müüja teadma, kus sihtgrupp asub ning mis talle meeldib. Internet pakub palju rohkem võimalusi turundada ja internetis reklaamimine on vägagi tulemuslik.

Viljar Peep rääkis sellest, et andmeid internetti ei lisa alati inimene ise, vaid ka teised lisavad. Oluline on aga teada, et meid puudutavate andmete omanikud oleme me ise ja me peame saama enda kohta internetis liikuvat infot hallata. Seda toetab ka seadusandlus.

Peep lisas ka seda, et andmetel ja andmetel on vahe. Meie kasutuses olevad erinevad seadmed edastavad teenusepakkujatele samuti infot meie käimiste ning harjumuste kohta. Näiteks annab nutiseade infot välja ka kaubamajas liikudes ning kaardistab selle, kuidas seadme kasutaja poes liigub, millise riiuli juures peatub ja kui tihti külastab seda poodi. Tänapäeval Eestis selliseid andmeid veel väga ei osata ära kasutada, kuid tulevikus hakatakse seda kindlasti tegema. 

Andmeid kogutakse väga erinevatel eesmärkidel. Üheks andmekogumise eesmärgiks on kindlasti julgeolek. Erinevate riikide poolt kogutud andmeid võib kriisiolukorras ka meie vastu kasutada. Olav Osolin tõi näite, kuidas sõjaolukorras on kasutatud vastaspoole nõrgestamiseks sõdurite isiklikke andmeid nende võitlusvalmiduse pärssimiseks. Näiteks on saadetud sõduritele läbi Facebooki sõnumeid, mis kirjeldavad täpselt sõdurite laste kooli aadressi, kodust aadressi jne. Kuna nutiseadmed on inimestel alati taskus, sh ka rindel, siis teadmine, et vaenlane teab sõduri perest kõike ja võib lähedasi rünnata, pärsib oluliselt sõduri võitlusindu. Sellisetel andmetele väga suur võim.

Andurite lisandudes kasvab ka andmemaht. Erinevaid andureid, mis koguksid infot meid ümbritsevast keskkonnast ja ka meist endist tuleb pidevalt juurde. Tulevikus on andureid  võimalik paigutada ka inimese külge, näiteks naha alla. Osolin tõi näite inimese külge paigaldatud andurist, mis kaardistab pidevalt inimese tervise olukorda ning seda, milliseid toiduaineid tema organism erinevatel ajahetkedel vajab. Näiteks saab nii ära kaardistada veresuhkru, kolesterooli, valgutaseme jne. Vastavalt sellele infole saab koostada menüü, mis lähtub inimese organismi hetkevajadustest ja on tervislik. Kui mainitud andur oleks ka internetiga ühendatud, siis saaksid samas piirkonnas olevad toitlustusasutused inimesele teha lähtuvalt tema vajadustest pakkumisi ning  saata talle kiiresti tagasi infot, kus ja millist toitu ta kellegi juures saaks. Kasutajad annavad hea meelega infot ise enda kohta, kui nad saavad mingit väärtust vastu.

Viljar Peep tutvustas ka andmekaitsesüsteemi rolli hoida andmeid kontrolli all ning rääkis sellest, et suurärid nagu Google, Facebook ja Yahoo peavad osa infot kustutama oma andmebaasidest ja seega on teatud andmete töötlemine siiski kontrolli all.

Lõpetuseks küsis Endo Viires, kas andmekasutus võiks olla tasuta ja piiranguteta? Olav Osolin väitis, et ei, sest see on kulukas. Ta mainis ka, et kindlasti on andmeid mille kasutusele on mõistlik piiranguid panna ja on neid, mis võiksid vabalt kasutatavad olla. Anto Veldre oli seisukohal, et enamus andmed võiksid siiski avalikud olla, kuid kohati peaks siiski neid piirama.

Tulevikku vaadates leiti aga seda, et päris täpselt me täna ei oska hoomata, milliseks andmekasutuse tulevik ja reaalsus kujuneb. Võimalusi andmekasutuse osas tekib juurde, kuid kas neid võimalusi osatakse ja tahetakse ära kasutada, seda näitab aeg.

Ingrid Piirsalu