Miks ma läksin "Vali IT" kursusele?

Tiina Siimar
Tiina Siimar

Vali IT esimese kursuse edukalt lõpetanud Tiina Siimar räägib, miks ta sinna kursusele läks ja mis sellel kursusel toimus ning mis pärast edasi sai.

Tegelikult ma olen mänginud selle mõttega, et õppida programmeerimist, juba mitu aastat. Aga polnud aega, oskust ega julgust kuskilt alustada. Kui sel sügisel vanem laps kooli ja noorem lasteaeda läks, siis tekkis aeg. Endiselt puudus suund, kus kohast peale hakata. Materjali ja erinevaid kursusi on internetis palju, kuid samuti segadust. Milline keel valida, kuidas alustada? Siis avastasin Tartu Ülikooli kursuse "Programmeerimisest maalähedaselt". See oli üliinspireeriv. Põhimõtteliselt on see sissejuhatus sissejuhatusse, aga koodi kirjutamise maitse saab suhu. Sain aru, et see on just see, mida ma teha tahan. Just siis, nagu oleks saatus mängus, nägin Vali It koolituse kuulutust. Täitsin kohe vormi ära ja jäin ootama. Detsembris sain teada, et saan kursusel osaleda. Eks väike kõhklus oli ikka sees, et kuidas ma kahe üsna noore lapse kõrvalt seal osalen, haigused jne. Olin ju pikalt vähemalt poolkodune olnud. Aga tegelikkuses mu hirmudel polnud mingit alust. Lapsed ei jäänud 3,5 kuu jooksul kordagi tõsiselt haigeks, abikaasa toetas mind täielikult. Enamasti oli just tema see, kes sel perioodil õhtuti lastega tegeles, sest mul oli tunne, et on vaja veel midagi juurde lugeda või mõnda videot vaadata. Või olin lihtsalt nii väsinud, et vajusin pea kohe magama ära. Ka ülejäänud perekond, sõbrad ning sugulased oli igal ajal valmis aitama ja toetama. Tuli meeldiva üllatusena, kui palju inimesi mu ümber on, kellele läheb korda, mis ma teen ja kes on valmis mind toetama.

Koolitusest endast. Koolitus kestis klassiruumis 6 nädalat, 8h päevas. Meil oli toetav, tark ja andekas õpetaja Heleen. Tempo oli kiire ning õppimine intensiivne alates esimesest päevast, kuid keegi ei jäänud maha. Heleen jõudis lisaks õpetamisele tegeleda erroritega mitmes arvutis korraga, selgitada individuaalselt neile, kes veel aru ei saanud ja samal ajal teemast kinni pidada. Üsna kiiresti õppisime kursusekaaslastega üksteiselt abi küsima. Üks oskas ühte, teine teist asja. Kõige parem koht oma küsimustele vastus saada oli kohvinurgas või lõunal. Klassiruumis toimus intensiivne õppimine, kohvinurgas arutati kõik uuesti üle. Koolitus toimus BCS Koolituse ruumides vanalinnas ja seal oli meil väga mõnus. Kõik vajalikud töövahendid oli koolitajate poolt korraldatud ja olemas, meie pidime ainult õppima.

Hästi tore seltskond oli meil koos, kõik olid säravate silmadega ülimotiveeritud inimesed, kes samal ajal mõistsid ja toetasid üksteist. Juba see on põhjus, miks tasub Vali It koolitusel osaleda, saab terve hulga toredate inimestega tuttavaks. Kui ma siiani olen jätnud mulje, et see kõik oli lust ja lillepidu, siis ma olen vale mulje jätnud. Minu jaoks oli see VÄGA raske, võib-olla kõige raskem asi, mida ma elus teinud olen. Intensiivset õppimist 8 tundi päevas, iga päev täiesti uus teema, millest varem kuulnudki polnud. Vahel sundis küll ainult jonnakas iseloom edasi minema. Aga seda suurem oli rõõm, kui midagi selgeks sai.

Koolituse viimased neli nädalat tegime iseseisvalt projekti ja siis läks veel raskemaks. Tühi leht ees oli vaja täiesti nullist tegema hakata nõudmistele vastavat veebirakendust. Kui enne oli Heleen meid käekõrval viinud ühest teemast teiseni, siis nüüd tuli hakata ise tegema. Õnneks me tegime projekti paarides. Siin oli küll paarilise tugi äärmiselt oluline. Ja nii me siis pusisime neli nädalat. Eks Heleen aitas ikka raskematest kohtadest edasi. Vajalikke teadmisi sai endiselt ka kohvinurgast. Kui siis see neli nädalat mööda sai, ei olnud me oma paarilisega sugugi nii kaugele jõudnud, kui alguses plaanisime. Kuid õppinud olime rohkem, kui lootsin. Siis puhkasime ühe õhtu ning tundsime rõõmu selle üle, et suur pingutus on tehtud.

Järgmisel päeval hakkas praktika Ericssonis. Esimene päev oli kõik väga kena. Tutvusime inimestega ja kontoriga, rääkisime juttu ja naeratasime igaühele. Ja järgmisel hommikul visati meid koos suure kaarega külma ja sügavasse vette ehk saime oma ülesande kätte. Läks veel raskemaks, kui koolitusel. Esimesel päeval ma ei osanud sellest suurt midagi arvata ega kuskilt peale hakata. Peale esimest suuremat ehmatust selgus, et see oli mingil määral sarnane sellele, mida me varem koolitusel tegime ja juhendaja ning pinginaabri abiga kuskilt otsast hakkasin tasapisi tegema.

Praktikale minnes oli mul suur probleem, ma kartsin nii väga valesti teha või eksida, et ma pigem ei teinudki. Või tegin ja kustutasin ära, kui kohe tööle ei hakanud. Tihti selgus küll, et sisetunne oli õige, ainult mõni väike detail oli paigast ära. Praktika teise nädala lõpu poole oli mul tunne, et ma jätan pooleli ja ei saa hakkama. Kui ma lõpuks juhendajale välja ütlesin, et milles probleem on, läks elu veidi lihtsamaks. Juhendaja ütles seda, mida ma ju tegelikult teadsin - et eksima peab, muud moodi ei õpi. Ja sain ise aru, et ma ise olen endale niisugused piirangud seadnud. Peale seda hakkas paremaks minema. Ma leidsin, et mul on kaks valikut - kas kiiresti muutuda ja kohaneda või loobuda. Kuna mul kaotada midagi ei olnud, siis otsustasin mitte muretseda selle pärast, millega ma hakkama ei saa ja keskenduda sellele, mida ma teen. Nagu meie projektijuht Katrin ütles - võtke seda kui seiklust. Siis ma võtsingi. Mõtlesin, et mul on veel kuus nädalat jäänud, mulle meeldib see, mida ma teen ja võtan sellest maksimumi, tulgu edasi, mis tuleb.

Meil tekkis juhendajaga väga hea koostöö. Tema esitas ebamugavaid küsimusi - näiteks mida see funktsioon teeb, mille sa siia oled kirjutanud ja mina siis üritasin neile küsimustele vastuseid leida. Koodi ei võinud jääda ühtegi rida, millest aru ei saa. Väga kiiresti õppisin, et pole mõtet internetist mingeid valmis lahendusi kopeerida, sest ma tegelikult päriselt ei mõista, mida need teevad. Ega siis ei jäänudki muud üle, kui ise päriselt mõtlema hakata. Kui ma nüüd jätsin mulje, et juhendaja on eriti kuri ja kiuslik, siis see ei ole õige. Ta on sõbralik, kannatlik ja toetav, kuid ei ole seda tüüpi, kes kätt hoiaks või vastuseid ette ütleks.

Nii need praktikanädalad läksid mööda nagu niuhti. Lisaks raskustele oli palju rõõmu ja põnevust. Seda magusamad olid võidud, mida raskemalt need tulid. Raskused ununesid kohe, kui mingi asja tööle sain, siis oli kohe elevus sees. Olime praktikal kahekesi. Aitasime pinginaabriga teineteist raskematest kohtadest edasi, otsisime teineteise failidest märgivigu, viskasime nalja, et tuju üleval hoida. Kõige suurem kasu vast oli see, et su kõrval on keegi, kes mõistab su olukorda ja tunneb sama.

See otsus, et ma saan jätkata Ericssoni tiimis, tuli mulle täieliku üllatusena. Väga hea tunne on, et keegi sinusse usub. Ja ma annan endast kõik, et võimalikult kiiresti nii palju õppida, et minust reaalset kasu ka oleks. Kuidas oli esimene töönädal? No kui ma ütlesin, et alguses oli raske, siis läks veel raskemaks ja praktikal oli eriti raske, siis ega nüüd kergemaks küll ei läinud. Küll aga põnevamaks. Ja tunne on hea. Võimalus iga päev midagi uut õppida ja katsetada, midagi luua, on see, mis tekitab sõltuvust ja mille pärast mul hommikul kell 6.20 uni ära läheb. Eriti inspireerivad mind inimesed, kellega koos ma töötan. Ma arvan, et töökoha valikul on väga oluline leida inimesed, kellega koos on hea samas ruumis vaikida, siis toimib muu ka.

Osale arutelus

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi ITuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Valdkonna töökuulutused

Derivco is looking for a TECHNICAL WRITER

Derivco Estonia OÜ

15. detsember 2017

ADM Interactive otsib PHP VANEMARENDAJAT

M-Partner HR OÜ

22. detsember 2017

Arvamused

Teabevara