Suuri projekte tuleks ellu viia väiksemate alamprojektide või äriliselt loogiliste osade (nt ühe teenuse) kaupa. Tihti on suurte projektide läbiv risk inimlik optimism – loodetakse, et mahuka projekti detailset käekäiku on võimalik 2-3 aastat ette näha. Terviklike väiksemate alamosade arenduste eraldi tellimise ehk paindliku (ingl k agile) tarkvaraarendusega saab palju kiiremini aru, kui projekt hakkab valesse suunda kiskuma ja korrektuuride tegemine on kordades odavam.
Samuti vähendab see riski, et vahepeal muutub ümbritsev keskkond ja pika projekteerimisperioodi jooksul tehtud otsused on juba vananenud.
Tähtajast ja eelarvest kinnipidamine nõuab detailides paindlikkust. Tarkvaraprojektide puhul on võimalik fikseerida projekti ärilised eesmärgid ja vajadused, aga konkreetseid tehnilisi lahendusi (funktsionaalseid omadusi) tuleb pidevalt projekti käigus mingil määral lõppkasutajatega koostöös katsetada ja täiendada. Samu lean printsiipi rakendatakse tänapäeval laialdaselt tootearenduses ja idufirmade sektoris ning just sellel eesmärgil, et saada vajalik toode valmis võimalikult kiiresti ning minimaalsete kuludega.
Tarkvaradesse planeeritakse paratamatult projekti alguses tihti üpris palju ebaolulisi funktsionaalsusi, mida on võimalik eelpool nimetatud pideva lõppkasutajatega koostöö abil hiljem projekti käigus välistada. Kui seda oskuslikult teha, on reaalselt võimalik IT-projekt tarnida enne tähtaega ning planeeritust väiksema eelarvega. Ühtlasi tagades tellija jaoks vajalik äriline väärtus.
Küsi kasutajalt projekti esimesest päevast tagasidet. Suurte projektide puhul tuleb arendusprotsessi kaasata tellija poolt väga erineva profiiliga inimesi – nii juhte, spetsialiste kui kindlasti ka lõppkasutajaid. Edukate arendusprojektide puhul on tavaline, et arendusprojekti kaasatakse vajadusel ka lõppkasutajate testgrupp.