9. aprill 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb Veiko Berendseni arvamuslugu.

Ühes kuulsamas eestikeelses tekstis "Üleskutse rahva vaimse vanavara korjamiseks" (1888) kirjutas Jakob Hurt: "Tänuväärlist tööd on mitmelt poolt tehtud, aga veel ärksamat ja hoolsamat tööd tuleb teha, et meie esivanemate elupilt täielikult ja nägusalt igamehe silmade ette võiks tõusta ja ajaloo tundmiseks kindlaks mälestuseks seisma jääda." Ta lisas: "Ühtlasi on see töö üks isamaa kohustus."

Hurda üleskutse mõju ja tulemuslikkus on meie jaoks hindamatu. Keele- ja aineline kultuur, mis selle üleskutse järel on kogutud, on meie enesetunnetuse nurgakivi. Hurdal oli keelt, kombeid ja esemeid kogudes ta enda sõnul "viimane korjamise aeg" käes, sest "viimase aja vaim on neile suretavaks katkuks saanud."

Kaasaegses digimaailmas, e-riigis ja infoühiskonnas oleme silmitsi digiinfo tohutu hulga ja selle säilimise episoodilisusega. Eesti vajab hästi korraldatud digiarhiive. On vaja korjata. Digiarhiivide loomise eesmärk on sama, mis Hurt sõnastas: "kindlaks mälestuseks seisma jääda". Nooremale põlvkonnale, kellest tuhandeleheküljelisi raamatuid loevad vähesed, on digiarhiiv koht, kust nende silmade ette tõuseb "elupilt täielikult ja nägusalt." See on ka Eesti värav maailma. Meie kategooriline imperatiiv, meie kohustus. Kohustus mitte ainult tuua kasutusse vana, vaid koguda kaasajal loodavat.

Tähelepanu

Riigid ja rahvad võistlevad nii tegelikus elus kui digimaailmas tähelepanu pärast. Kellele pilk peatuma jääb, saab investeeringuid, turiste ning on võimeline sellel materiaalsel pinnal oma kultuuri hoidma ja arendama. Digimaailma suurim eripära on juurdepääsu tohutu lihtsustumine võrreldes varasema ajaga. Kuigi näiteks ajalooallikaid või muuseumikogusid on paberil publitseeritud pikka aega, on just digimine võimaldanud kiire juurdepääsu.

Eestil on palju sõpru, kuid nende arvukus suureneks veelgi, kui digisisu esitamise kaudu suudaksime pälvida maailma noorte tähelepanu. Aga loomulikult võimaldab digivorm juurdepääsu meie endi lastele, kes surfavad. Nende loominguline võimekus annaks impulsi tehnoloogia ja loomemajanduse sidumise kaudu uutele väljunditele.

Tähelepanu oma digiarhiivile peaks pöörama ka riigiasutused ja ettevõtted. Ettevõtetel koguneb ajapikku teadmust, mis on nende firma väärtuse osa, kliendiinfo olulisusest rääkimata. Paraku on liigagi sage see, et dokumentatsioon on arvuti või serveri kõvakettal korrastamata kujul ning ajapikku muutub sisuliselt kasutamatuks. Kui see ka ei hävi, on see äris kasutamatu. Sel puudub tõestusväärtus. Riigi puhul on digiarhiivi loomine kohustus, et e-teenused ja digidokumendid sel kujul ka säiliksid. Seal talletuks meie riikluse tänane toimimine. Ettevõtted suudavad korras digiarhiive omades efektiivsemalt infot kasutada ja kokku hoida. Tähelepanu pööramine digiarhiivile on tähelepanu pööramine tulevikule.

Tähelepanu digitaliseeritud kogudele ja digitaalselt loodud ainesele vajab fokusseerimist kolmes suunas: mäluasutuste kogud ja digitaalne looming, avalike ülesannete täitmisel tekkiv informatsioon ning äriinfo. Digikultuuri seisukohast on vaja tähtsustada neist esimest, veidi ka asutuste digiarhiive, sest nagu seisab arhiiviseaduses, on avalikud arhivaalid osaks Eesti kultuuripärandist.

Valmisolek

Valmisolekul on kolm aspekti. Esiteks see, et digiarhiiv kujuneks, teiseks, et säiliks, ja kolmandaks, et sellele oleks hea juurdepääs. Kujunemine on Eestis väga halvas seisus igal pool peale varemtekkinud paberarhiivide digitaliseerimise ning digitaaltehnoloogiale üleminekul meediaettevõtetes loodavate digiarhiivide. Ka mäluasutused digitaliseerivad päris palju. Avaliku sektori funktsioonide täitmisel, mille tarvis infosüsteemidesse igal aastal investeeritakse mitusada miljonit, digiarhiivi lahendus praktiliselt puudub.

Peaaegu kõik tänaseks asutustes digitaalselt loodu võib hävida. Kümned funktsioonid – ma ei hakka siin nimekirja tooma – mida riik täidab oluliselt digidokumentide toel, arhiivi ei jõua. Mitmetel juhtudel kaob olematusesse just tegelik sisuline töö. Näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi riigi infosüsteemide osakonna dokumentatsioonil pole pikemat säilitustähtaega kui viis aastat!

Nende moodsamatel lahendustel, kus tegelikult on huvitav info nagu wikid, puudub säilitustähtaeg üldse. Analüütiline dokumentatsioon (statistika ja muud arvutused), millel isegi on alatine säilitustähtaeg, on asutuste dokumendisüsteemides halvasti organiseeritud ja arhiivi ei jõua. Vähemasti pole seni jõudnud ja on hävimisohus.

Praktiliselt võimatu on jälile saada poliitikakujundamise dokumentidele. Me nägime, et kui Barack Obama vannet andis, veeti Valgest Majast Rahvusarhiivi töötajate poolt minema George Bushi arhiiv. Valge Maja töötajate meilid on serverites alles. Aga kus on meie riigi juhtimisele oluline digitaalne kirjavahetus. Kus on Mart Laari arvuti failid 2001. aastast? Aga just need on hiljem ajaloolastele huvitavad, mitte ainult ametlik kirjavahetus. Laari kui hurdalikkuse kindla kandja asjad on tõenäoliselt alles, kuid asi pole mitte isiklik, vaid põhimõtteline.

Peaministri ja tema büroo digiinfot me vaevalt Riigikantselei digiarhiivist leiame. Aga seal see peaks olema. Sellist infot oskab iga arhivaar pidada arhiiviväärtuslikuks ja sooviks selle riiklikku säilitamist. Põhiliseks takistuseks sellise info kogumisel on arusaam, et need dokumendid tuleb kohe avalikustada. Avalikustamise kohene nõudmine teeb arhiivi moodustamise praktikas võimatuks. Juurdepääsu küsimused tuleb üle vaadata. Otsuste avalikustamise nõue avaliku teabe seaduses ei saa laieneda igale võimalikule otsusele eelneva arutelu samasuguse avalikustamise nõudele. Peab saama rakendada piisava pikkusega juurdepääsupiiranguid.

Digitaalse kultuuripärandi kogumine on teine asi, millele tuleb tähelepanu pöörata. Visuaalse, kirjaliku ja helikultuuri kogumise ja juurdepääsu võimaldamisega lisandub nende teoste autoriõiguste aspekt. Kasutusõiguste põhimõtted võivad saada takistuseks kultuuri propageerimisel. Ärieesmärkidel loodud digikogud müüvad oma vara või teenust, kuid kas avalik-õiguslik meedia, riiklikud muuseumid ja arhiivid, mille töö käib maksumaksja raha eest, on samas seisus? Kui Scanpixi foto kasutamine Edgar Savisaare poolt pole ettevõtte arvates tasuta lubatud, siis kas laps koolireferaati tehes tohib seda pilti kasutada? Aga kunstimuuseumi kogusse kuuluvat pilti?

Kui Eesti kultuurivarade reprodutseerimise kord muuta sarnaseks äriettevõtte loogikale, siis see takistaks maailma tähelepanu osutamist meile. Me pole Kreeka ja peaks seda, mida meil on näidata, esitama võimalikult tasuta. Vastuolu, miks mäluasutus ei peaks saama teenida omatulu, ajal kui keegi ei eelda turismist elatuva restorani peakokalt, et ta ei küsiks oma välja mõeldud menüü eest palka, peab lahendama riik kultuuripoliitika kaudu. Minu arvates on väga oluline, et mõnda ingliskeelset Wikipedia artiklit illustreeriks pilt Eestist. Näiteks gootikast Oleviste kirik.

Start

Üks digimaailma eripära on mõnede asjade näilikkus. Ajaleht Times on juurdepääsetav 1783. aastast mitte ainult piltidena, vaid otsitavana, märksõnastatuna. Eesti suurim probleem digikogude osas on nende kvaliteet. Tehnoloogiliste lahendustega näib Eesti e-riik toime tulevat, aga kirjelduste osas on olukord hea ainult näiliselt. Küllalt sagedased on juhud, et "ah! teeme pidid ära ja ongi kõik".

Selleks, et tagada pikas perspektiivis rahvusvaheline tähelepanu ja tõsta meie digikultuur näiteks samale tasandile meie helikultuuriga, on vaja süsteemset lähenemist. Ja see tähendab tähelepanu pööramist kirjelduse kvaliteedile. Infotöötajad tuleb ümber koolitada, et nad oskaks digiainest kirjeldada nagu seda rahvusvaheliselt tehakse. Mäluasutused – arhiivid, raamatukogud ja muuseumid – on traditsioonilise ainese kirjeldusi teinud erinevalt, kuid digiainese osas pole kirjeldustes suurt vahet ning need peaks olema sarnased. Rahvusvahelised nõudmised on paigas, kuid meil ei tehta nende järgimiseks erilisi pingutusi.

Selle tulemuseks on õigustamatu eripära meie kogude kirjeldamisel. Ka suured nagu Saksamaa ja Prantsusmaa loobuvad oma traditsiooniliselt eripärast. Kui Hiina või Hollandi esitatava sisu kvaliteet on parem ja see on atraktiivsem, vaadatakse seda. Meid ei vaata keegi!

Kõige tähtsam küsimus on aga juurdepääsuks kasutatav keel. Eesti keel loomulikult, saksa, vene ja muukeelset sisu võib ka teha kui vahendid ja materjali iseloom seda lubab. Kuid eesmärk peab olema rahvusvaheline juurdepääs inglise keele kaudu. Ilma ingliskeelse kirjelduseta jääb kogude kasutamine piiratuks. Seadmetest ja tarkvarast üksi ei piisa. Eestis luuakse lähiaastatel digiarhiivid. Selleks eraldatavad vahendid pole väikesed. Loojad peavad olema tähelepanelikud, et tulemuseks poleks mitte ladu, vaid digikultuuri varasalv, arhiiv.

Meie aja vaim on muidugi kiirustav ja pealiskaudne, hedonistlik suretav katk, kuid iga klikk, mille meie lapsed teevad kultuurilisel digisisul, on samm meie vaimse iseolemise trepist üles.

Autor: ituudised.ee - Äripäeva IKT uudiste teemaveeb