14. juuni 2013
Jaga lugu:

Jagame palju, aga hoolime privaatsusest

Nii Linnar Viik kui Toomas Hendrik Ilves on väitnud, et me ise jagame oma andmeid vabatahtlikult USA suurfirmadele interneti vahendusel. Nad ei paista vahet tegevat infol,  mida avaldame sõpruskonnale näiteks Facebookis, ning infot, mida siiski peame  privaatseks: eravestlused Skype'i, e-posti, SMSi ja Facebooki vestluse kaudu, leiab Eesti Interneti Kogukonna juhatuse aseesimees Elver Loho.

Tõenäoliselt ei mõtle Skype'is sõbraga näiteks armuasju arutades, et jagab seda infot Microsofti 97 000 töötajaga vabatahtlikult.

Minu sõbrad ja jälgijad Facebookis (kokku üle 500) ning ka kõik teised (sest kõik jagatav on mul avalik) saavad minu kohta üsna palju teada: mõtlesin viimati Nortali teemal, kommenteerisin Andrus Ansipi vastuseid riigikogu infotunnis, linkisin ühte The Economisti graafikut hiljutistes kodusõdades hukkunute arvu kohta, viskasin nalja GMaili reklaamide üle, olen eksootilisi kiirnuudleid degusteerinud.

Aga olen pidanud ka hulganisti  Skype'i, Facebooki, e-posti, SMS- ja telefonivestlusi, mille puhul ma otse loomulikult tahan, et need oleks privaatsed. Mõneti mõistan, et nad seda ei ole. Süüdi ei ole siin teenusepakkuja: kõigil neil suurfirmadel on enamasti korralikud sisemised reeglid, mis välistavad privaatsisu jõudmise töötajate silmade ette. Need ettevõtted alluvad turumajanduslikule kontrollile. Näiteks kui Instagram tahtis kasutajatingimusi muuta nii, et nad võiksid kasutajate tehtud fotosid näidata reklaamides, siis põhjustas see kasutajate lahkumise ja avaliku pahameele. Firma jättis muudatuse tegemata.

Turumajandus on selles suhtes demokraatlik, aga luureagentuurid ei ole. Me ei tea, mida nad näevad ja millele ligi pääsevad. Või mida kogutud infoga peale hakkavad või kellele seda jagavad ja esitavad. Kui Eesti luuraja vajab kohtu luba minu sõnumisaladuse rikkumiseks, siis kas ta vajab eraldi kohtu luba, et minu privaatsed e-kirjad saata kolleegile USAs, Soomes, Lätis, ... Moskvas?

Hirmu ei tunta mitte sellepärast, et tehakse midagi illegaalset, vaid sellepärast, et luuraja saab samahästi kui kõigele ligi. Ta on inimene poliitiliste vaadete, sõpradega, kohaga ühiskonnas, soovide ja unistustega. Luuraja naaseb kord tsiviilellu. Kuigi tema riigisaladuse luba ning juurdepääs meie andmetele võidakse ära võtta, siis saladusi täis ajurakke keegi tema kolba seest välja ei roogi. Nii väikses riigis nagu Eesti on see kahtlemata probleem.

Autor: Vilja Kiisler, Elver Loho

Jaga lugu:
ITUUDISED UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad Ituudised uudised igal nädalal enda postkasti.

Ituudised.ee toetajad:

Enimloetud
Aali Lilleorg
Aali LilleorgtoimetajaTel: 505 3172aali@ituudised.ee
Ana Madismäe
Ana Madismäereklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150Ana.Madismae@aripaev.ee

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt