Kas sellist Eestit tahtsimegi? Jah. Ei. Oleneb, kellelt küsida. Selline ta täna on – mõnele edulugu, teisele pidev võitlus ja läinutele mälestus, kirjutab Skype'i eksjuht Tiit Paananen.
Uurides, mida inimene tegelikult tahab, teavad täpset vastust kohe vähesed, aga pärast mõningast “sibulakoorimist” jõutakse sarnaste põhiväärtusteni. Me kõik tahame olla terved, õnnelikud ja vabad. Tahame hingata puhast õhku, juua puhast vett ja elada loomulikus nüüdisaegses keskkonnas.
Ettekujutus, kuidas rahuldust pakkuva Eesti eluni jõuda, on igaühel isesugune. Virkadele sobib üks, laiskadele teine tee; humanitaaridele kolmas ja inseneridele neljas lähenemine. Kindel on aga see, et meie riigi jaoks loovad ühtse ja toimiva terviku ikkagi kõik inimesed koos – taustast sõltumata.
Meid peab saama rohkem. Ehkki meile tundub, et Eestit on n-ö taaskäivitatud mitu korda ja peaaegu iga põlvkond on pidanud justkui uuesti alustama, ei erine me siiski teistest rahvastest selles osas oluliselt. Iga rahva ajaloost leiab reset-momente.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Pikemalt loe tänase Äripäeva paberlehest.
Autor: Vilja Kiisler, Tiit Paananen
Seotud lood
Tänapäeval on arvutist saanud partner, kes võtab enda kanda rutiini ning laseb kasutajal keskenduda sellele, mis on päriselt tähtis. Tehisintellektiga (AI) varustatud masinad ei ole enam kauge tulevikuvisioon, vaid abilised, mis muudavad töö sujuvamaks ja loovamaks.