Autor: Rudolf Osman • 8. oktoober 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Start-up on eksperiment, mis otsib vastust küsimusele, kas ühte teenust või toodet on vaja ja kas sellega saab teha jätkusuutlikku äri. Selliseid õpetussõnu jagab idufirmadele kultuslikku staatusesse tõusnud raamat „The Lean Startup“, mis ilmus mullu ka Äripäeva kirjastuselt eestikeelse pealkirjaga „Nutikas idufirma“. Kuna start-up on äriline eksperiment, siis maksab seda teostada kasumlikult – kasvatada tulu ja vähendada kulu, jõuda niiviisi järk-järgult break-even'isse ehk projekti tasuvuspunkti ja sealt edasi teenida kasumit. Eksperimendi igas etapis peab sellest põhimõttest lähtuma.

Euroopa aasta IT-juhi tiitli pälvinud MKM-i asekantsler Taavi Kotka ütleb, et riigi poolt käivitatud e-residentsuse projekt on oma olemuselt start-up. Nagu iga start-up, nii sai ka e-residentsuse idee alguse väikesest seemneivast – Eesti infoühiskonna arengukavasse kirja pandud mõttest, et aastal 2020 võiks Eestil olla vähemalt 5000 e-residenti.

Eksperimendi õnnestumine oli aga üllatuseks kõigile asjaosalistele – kõigest ööpäev pärast e-residendiks eelregistreerimise avamist oli huviliste esialgne eesmärk peaaegu täis. Eile kella 16.00-ks oli veidi enam kui 100 tuhande veebikülastaja hulgast end e-eestlaseks määratlenud 4953 inimest ja seda 50eurose riigilõivu juures, mida e-residentsuse teenus neilt hiljem eeldab. Vastus küsimusele, kas e-residentsuse teenusele on nõudlust, on käes – muljetavaldavalt palju.

Kulud juba tasa

Paistab, et seemneiva võib idaneda millekski oluliselt suuremaks. Sellises olukorras tasub kindlasti mõelda riigilõivu tõstmisele. Nagu kirjutas üks IT-uudiste lugeja: „Kas on mõtet nii odavalt head asja müüa? Kes vähegi sellest kasu tõusmas näeb, see hangiks selle e-residentsuse ka 150 või 500 euro eest.“  Eesmärki on juba korrigeeritud 5000 e-eestlase pealt 10 miljonile, kuid pisut pikema tähtajaga – aastaks 2025.

Tuleb arvesse võtta ka kasvavaid kulusid, mis e-residentsuse menetlemisega sõbralike riikide saatkondades tekkida võivad. Seetõttu on mu ettepanek korrigeerida hinnakirja, pakkudes e-residentsust sõltuvalt e-teenuste mahust ja ajalisest kestvusest näiteks 50, 150 ja 500 eurot maksvate pakettidena. Pakettide sisu koostamisse võiks kaasata asjast huvitatud IKT-ettevõtjaid ja idufirmasid. Nagu mulle kinnitas e-residentsuse projektijuht Kaspar Korjus, töö selles osas on juba alanud.

Kui hetkel teadaolevad numbrid kiiruga kokku lüüa, siis EASi abil e-estonia.com veebilehele tehtud maandumislehe kaudu on riigile sisse tulnud tervelt 250 000 eurot. Tõsi, seda veel teoreetiliselt, kuna teenus on plaanis avada detsembrist. Taavi Kotka sõnul kellelegi arveid veel välja ei saadeta ja välismaalased saavad veel tubli mitu kuud oma e-residentsuse sooviavaldusi kirja panna. Eelregistreerimisega testitakse eeskätt huvi teenuse vastu.

Kui aga kõik juba toimiks, siis ühe ööpäevaga 250 000 eurot teeninud start-up'i võib julgelt nimetada edukaks, sest väidetavalt just 250 000eurose tulu korral jõuaks e-residentsuse projekt break-even'isse. See, kas e-residentsuse projekt täidab ka loodetud pikemaajalisi mõjueesmärke riigi vaatenurgast, jäägu juba teiseks korraks analüüsida, sest „kaasinvestoritena“ peaks see meile kõigile korda minema.