Autor: Indrek Kald • 14. detsember 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Üleeile riigikogus lõpphääletusele pandud isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse eelnõusse lisati vahetult enne teise lugemise lõpetamist vangistusseaduse muudatused, mis võimaldavad vanglateenistusel koguda tundlikke andmeid väga laia isikute ringi, kes seoses oma tööga sisenevad ajutiselt vanglate territooriumile, sh advokaatide, õpetajate, meditsiinitöötajate, vaimulike, ajakirjanike, teenuseosutajate jpt ning ka nendega seotud inimeste kohta.

Taustakontrollile allutatavate inimeste õiguste kaitseks ei ole kontrollimeetmeid ette nähtud, inimesi endid andmete kogumisest ei teavitata ning andmete säilitamine tahetakse lubada "kuni vajadust edasiseks töötlemiseks ei saa välistada".

Seesugune lähenemine on õiguskantsleri kinnitusel vastuolus põhiseaduse mitme paragrahviga: §11, §14, §26, §29 ja §44.

Järgneb õiguskantsler Ülle Madise kommentaar:

Mahukas muudatusettepanekute pakett esitati juhtivkomisjonile vahetult enne eelnõu teist lugemist, jättes komisjoni liikmed ja fraktsioonid võimaluseta normide õiguspärasust ja vajalikkust igakülgselt kaaluda. Muudatustele ei ole lisatud ka selgitust, põhiseaduspärasuse- ega mõjuanalüüsi.

Kõnealused sätted pärinevad usaldusväärsuse kontrolli seaduse eelnõust, ent piiravad inimeste perekonna- ja eraelu puutumatust veelgi enam. Nimetatud eelnõu pälvis kooskõlastusringil kriitikat. Ka õiguskantsleri ametkond oli oma kirjalikus arvamuses seisukohal, et usaldusväärsuse kontrolli seaduse eelnõu põhiseaduspärasus on küsitav.

Inimesed, kellele usaldatakse vanglas avaliku võimu ülesannete või nendega tihedalt seotud kohustuste täitmine, peavad olema usaldusväärsed. See on vangistuse täitmise ning vangla turvalisuse tagamise eelduseks. See aga ei tähenda, et demokraatliku õigusriigi asutused võiksid julgeoleku tagamise ettekäändel isikuandmeid selgelt määratlemata juhtumitel oma äranägemise järgi ning toimivate kontrollimehhanismideta taustakontrolli raames koguda ning säilitada.

Õigus taustakontrolli teostada oleks vanglateenistusel eelnõu kohaselt tekkinud juhul, kui otsustatakse näiteks isiku lühi- või pikaajalisele kokkusaamisele lubamist, kuid ka juhul, kui isik siseneb vangla valvatavale objektile, osutab vanglale teenust, teeb vanglaga koostööd vms.

See tähendab, et  eelnõu kohaselt oleks vanglateenistus saanud sisuliselt piiramatu ja kontrollimatu õiguse koguda ja säilitada kõigi isikute (ja omakorda nendega seotud isikute) andmeid, kes otse või kaudselt osutavad vanglatele kas erinevaid teenuseid või peavad ametiülesannetest tulenevalt sisenema vangla territooriumile.

Lisaks eeltoodule võinuks eelnõu kohaselt vanglateenistus ning politsei- ja piirivalveamet piirata taustakontrollile allutatud isikute õigust saada teada mh nende andmete töötlemise faktist, töödeldud andmete hulgast, töötlemise eesmärgist, töötlemise õiguslikust alusest,  isikuandmetega toimunud rikkumisest jne.

Sisuliselt tähendab see, et isikul poleks võimalik enda õiguste riivest teada saada ega end seeläbi kuidagi kaitsta. Juba kogutud andmete säilitamise tähtaegade osas polnud seatud ühtki objektiivset kriteeriumi, vaid isikuandmete töötlemise põhimõtteid ignoreerides oli sätestatud, et andmeid säilitatakse "kuni vajadust edasiseks töötlemiseks ei saa välistada".  

Riigi kohustuseks on tagada isikuandmete töötlemisel, et igasugune eraelu puutumatuse riive oleks põhjendatud ning piirduks rangelt vajalikuga. Kõnealused taustakontrolli sätted on selgelt ebaproportsionaalsed, sätestatud sihilikult umbmäärasena ning ilma sisuliste põhjendusteta muudatuste vajalikkuse, mõju või nende proportsionaalsuse osas. 

Põhiseadusega ei ole kooskõlas, kui eelnõuga riivatud isikud peaksid alluma nende ning nende lähikondsete suhtes teostatavale ulatuslikule ning selgelt piiritlemata taustakontrollile, ilma, et nende andmete töötlemist oleks sisuliselt põhjendatud, nende andmete säilitamisele ja kasutamisele oleks seatud objektiivseid kontrollimehhanisme, säilitustähtaegu ning –tingimusi või et neil oleks võimalus enda õiguste riivest teadagi saada.

Taunida tuleb ka praktikat, et mahukas muudatusettepanekute pakett esitati eelnõu menetluse eest vastutavale riigikogu komisjonile vahetult enne eelnõu teist lugemist, jättes komisjoni liikmed ja fraktsioonid võimaluseta lisatud normide õiguspärasust ja vajalikkust igakülgselt kaaluda.