7. jaanuar 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mul on unistus. Unistus Eesti riigist kui kaasaegse juhtimise ja toimimise lipulaevast. Riigist, kus kodanik tunneb ennast oma eluloo peategelasena. Tunneb end kaasatuna ja olulisena. Osana millestki suuremast ja üllast, milles tal on oma roll täita. Roll, mis kannab tema kutsumust. Milles ta on parim. Milles teda usaldatakse ja austatakse. Mida kandes loob ta kasulikku ainest, mis meid ühiskonnana edasi viib.

Niisugune unistus riigist võib tunduda kauge ja püüdmatu. Kauge ta ongi, kuid mitte püüdmatu. Märkimisväärse arenguhüppe tegemiseks ei pea me muutma kogu süsteemi ja korraga. Alustada võime millestki lihtsamast, millega me kõik iga päev kokku puutume – inimeste juhtimisest. Arukas inimene ei vaja kedagi teist enese juhtimiseks.

Loe pikemalt Äripäevast.

Autor: Marko Sverdlik