IT-investor: iga riik vajab infopealikku

Infojuhile poleks tarvis luua mingit riiklikku "infoagentuuri". Ta poleks mitte valitsusele külge poogitud lisajupats, vaid tegutseks pigem "viirusena", mis levib kõikjale ja müksib pidevalt valitsusasutusi, et nood muutuksid efektiivsemaks ja ligipääsetavamaks.

Ideaalis muudaks riigi infojuht ootusi, mis kodanikel on info kättesaadavusele. Ega veebipangandusele ei pannud ka alust mitte seadused, vaid tarbijate kasvanud ootused ja nõudlus.

Infojuht ei survestaks valitsust mitte "tehnoloogiapoliitika" valdkonnas, nagu lairiba arenduse küsimused jms, vaid paneks paika strateegia, kuidas koguda, juhtida ja levitada infot avalikuks kasutuseks ja analüüsiks.

Ent peaaegu sama oluline on see, mida infojuht teha ei tohiks. Ta ei tohi püüda infot tsentraliseerida, vaid peab panema selle vabamalt voolama. Nimetagem seda infolikviidsuseks, mis võiks olla finantslikviidsuse hõimlane.

Millised konkreetsed eesmärgid peaksid infojuhil olema? Avatus ja läbipaistvus ei tähenda vaid seda, et kõik tehakse veebis kättesaadavaks, vaid ka seda, et infot on lihtne hankida, võrrelda ja analüüsida. See hõlmab kõike, alates andmetest endist, ja lõpetades sellega, kuidas neid andmeid esitatakse – et nad oleksid eri asutuste vahel ja ajas lihtsasti võrreldavad. Andmeid peaks olema ka lihtne töödelda, nii et kolmandad osapooled – ajakirjanikest infotöötlusteenuseid pakkuvate firmadeni – võiksid luua nende põhjal sisukaid infopilte.

Valitsuse infojuht peab ka meile meelde tuletama, et olgu Internet kui vahva tahes, on sest kasu ikkagi inimestel, kes oskavad lugeda ja kirjutada. Digitaalne lõhe pole enam teab mis valus teema – kuid lõhed kirjaoskuses piiravad paljusid.

Infojuht ei saa ega tohigi olla haridusminister, aga ta saab anda nõu infotehnoloogia kasutamise valdkonnas, alates õppekava sisust ja lõpetades institutsionaalsete muutustega, mida saab esile kutsuda parema kommunikatsiooniga õpetajate, lapsevanemate ja õpilaste vahel. Võimalused on laiad – infot saab jagada näiteks kodutööde, hinnete, koolibussi graafikute või isegi lõunamenüüde kohta. Täpselt nagu tarbijad saavad hinnata tooteid, peaks ka lastel ja vanematel olema võimalus anda õpetajate kohta hinnanguid ja tagasisidet.

Infojuht peab tõsiselt tegelema ka infoturvalisuse teemaga. Seda tuleb teha koostöös kolleegidega teistest maadest, sest küberkuritegevus ei tunne riigipiire. Näiteks viirused ja spämmi paneb suuresti levima tõsisasi, et need toovad raha sisse. Erinevalt uimastiveost ei parandaks nende legaliseerimine eriti olukorda, aga ka siin mängivad majanduslikud huvid hoopis suuremat rolli, kui tavaliselt tunnistatakse.