Autor: Indrek Kald • 3. aprill 2023

Ukrainat aitav Ragnar Sass: Eesti ettevõtjatel on siin väga palju võimalusi

Eesti ettevõtjatel on siin väga palju võimalusi, kinnitab Ukrainas mitmeaastast kogemust omav IT-ettevõtja ning investor Ragnar Sass.
Ettevõtja Ragnar Sass 14. abikonvoi autode Ukraina armeele üleandmisel 31. märtsil.
Foto: Indrek Kald

Alates sõja algusest on ta kogunud kampaaniate korras mitu miljonit eurot, et osta ja viia Ukraina armeele autosid.

Ragnar Sassi intervjuu ITuudised.ee-le 31. märtsil Kiievis:

Kui me märtsis 2022 viisime Tallinnast Lvivi esimese abikonvoiga 12 autot Ukraina armeele, siis mis olid teie plaanid sel hetkel ja kuhu tänaseks olete välja jõudnud?

Aasta aega tagasi, kui esimese konvoi tegime, ei olnud küll plaanis viia 160 autot. Hetkel on kokku 161 autot kohale jõudnud. Toona toimus see loetud päevade jooksul: pühapäeval läks välja teade, et reedel on start, ja konvoi läkski välja. See, et me oleme jõudnud 14 konvoini, on küll suur üllatus.

Aasta eest oli Kiievi ümber veel sõjavägi, seepärast viisime konvoi Lvivi. Oli õhkõrn lootus, et eksisteerib võimalus vaherahule ja Venemaa tõmbab tagasi. Seda ei ole juhtunud.

Suure erinevusena esimesest konvoist on see nüüd kasvanud väga rahvusvaheliseks. Täna need konvoid töötavad suures osas tänu sellele, et meil on toetajaid väga palju ka teistes riikides: Ameerikas, Saksamaal. Viimase konvoi jaoks annetas üks Rootsi investeerimisfond raha, et osta auto.

Kuidas rahakogumine üldse käib? Kuidas järgmisi konvoisid planeerite?

Suures pildis on niimoodi, et üle poolte autodest me saame raha tõstmise kampaaniatega erinevate partneritega. Ja need on tõesti kampaaniad, kus ütleme, et ostame sellised autod sellistele brigaadidele selliste vajaduste jaoks. Tihtipeale annetavad inimesed viis või kümme eurot, mõnikord sada või kakssada.

Viimasel kuul on olnud hea koostöö Artur Rehiga, kel on maailma kõige populaarsem sõja videoblogi. Youtube'is iga 2-3 päeva tagant annab ta ülevaate Ukraina sõjast. Temaga koostöös ostsime viis autot. Siis on Twitteris üks ülitore Eesti kodanik, kes teeb sellist asja nagu wartranslated.com, tema abiga me ostsime vist kuus autot.

Teiselt poolt on siis otse – siin konvois Martin Villig ostis ühe auto, Veriffi meeskond ostis ühe auto. Seega ettevõtjad või ettevõtted teevad suuremaid panuseid, mis võimaldab osta autosid. Ehk siis otsedoonorid ja rahatõstmise kampaaniad.

Kui palju need doonorid või toetajad ise kaasa tulevad juhtidena neid autosid kohale viima? Või kuidas juhid leiate?

Juhtide leidmine on isegi kõige lihtsam asi, siin on tahtmine piisavalt suur. Aga arvestada tuleb, et seekord jõudsime [Tallinnast Kiievisse] kohale 29 tunniga, kuid oleme tulnud ka 36 tunniga – sõltub sellest, milline on olukord piiril.

Need, kes annetavad, mõni neist väga tahab tulla kaasa. Meil on järgmisteks konvoideks juba 2-3 annetajat, kes aitavad auto osta, sõidavad sellega kohale ja annavad ka otse üle. Ma arvan, et see on kõige võimsam emotsioon, mis on võimalik saada. Sa näed seda sõdurit, seda üksust, sa tead, et sinu raha on läinud õigesse kohta, ilma igasuguse kaota.

See on ka põhjus, miks me just nimelt toome ise autod kohale. Meie jaoks on kriitiline tagada, et autod lähevad õigesse kohta. Iga suhtlemine sõduritega annab sellele kinnitust. Meil ühtegi vahemeest ei ole, me suhtleme otse sõduritega, me teeme kõik dokumendid ka nende nimele.

Paraku Ukrainas väike korruptsioon on jätkuvalt tõsiasi, seetõttu tuleb olla ülihoolikas partnerite valikul. Ma saan täiesti aru, et mõned Ukraina abistajad on liiga palju usaldanud sealseid partnereid. Meil on Ukrainas tiim kohapeal – inimesed, kes on elanud seal terve elu. Seepärast oleme kindlad, et ükski auto ei lähe valesse kohta.

Kuhu need autod siis lähevad? Mäletan esimest konvoid aasta tagasi – seal olid džiibid, kastiga džiibid, üks väikebuss, seega oli pilt kirju. Nüüd olid kindlate parameetritega autod, enamasti kastiga džiibid, neljarattaveoga, nelja uksega. Mis üksustesse ja mis rollidesse need autod lähevad, kuidas neid kasutatakse?

Laias plaanis on neil kolm-neli erinevat funktsiooni. Kõige rohkem kasutatakse meie autosid inimeste evakueerimiseks, et tuua nad kaevikutest ära. Kusagil viis kilomeetrit on see piir, mida nad peavad evakuatsiooniks kasutama. Seal siis ootab kiirabiauto, mis viib sind edasi haiglasse.

Väga paljud autod lähevad ka luuretegevuseks. Nende autodega minnakse sügavale vaenlase positsiooni sisse või siis vähemalt sinna lähedale. Tehakse luuret ja tullakse tagasi.

Vast kõige tuntumad üksused, kellele oleme autosid andnud, on Azov ja Kraken, mis on kasutanud neid väga erinevates rünnakuoperatsioonides. Filmis, mille Kraken tegi Harkivi oblasti vabastamisest, on selgelt näha, et vähemalt üks meie auto on olnud operatsioonis aktiivses kasutuses.

Ent vahepeal kasutatakse neid autosid ka moona või inimeste vedamiseks. Üks oluline asi, mida tuleb arvestada, on see, et kuna selles sõjas on droonide kasutamine tohutult populaarne, siis ei taha Ukraina sõjavägi enam hoida suurt hulka inimesi ühes hoones. Mis tähendab, et inimeste transport on üks kõige suuremaid asju hetkel.

Kui sul on üksuses paarsada inimest, siis jagatakse nad 10-20 maja vahele laiali ja sul on igal pool vaja omada mingit sõidukit, millega sõita.

Mis neist autodest edasi saab, milline on nende n-ö eluiga Ukrainas? Või kui palju neist ca 160 masinast on alles ja palju hävinud?

Kindlasti üle poole on alles. Auto eluiga võib siin olla nädal aega, aga võib olla ka 6-10 kuud. Meie fookus on juba pikka aega sellistel autodel, et isegi kui see auto jääb tule alla, saab pihta, või teeb avarii, siis on seda põhjust taastada, et teda edasi kasutada.

Keskendume pikap-truck'idele ja teeme neile Eestis põhjaliku ülevaatuse, et nende kasutusiga oleks võimalikult pikk. Iga auto on Ukrainale kingitus, neid üksuseid on nii tohutult palju. Ükski maailma riik ei suudaks nii kiiresti üles ehitada armeed ilma puudujääkideta. Samamoodi ka Ukraina.

Kui paned nii palju üksusi praegu püssi alla, on sul kõige järgi vajadus. Ka hetkel, kui Ukraina on väidetavalt ehitanud kolm uut armeed, kus on vähemalt 60 000 inimest, siis viimaste üksustena on palunud autosid üksused, mis käisid õppimas Leopardide kasutamist. Nad saavad relvad Inglismaalt, USAst ja Saksamaalt, aga tihtipeale on vajadus jätkuvalt kõrge pikap-truck'ide suhtes.

Aastaga kogusite 160 autot mitme miljoni euro väärtuses, samas rahakogumine käib edasi, näiteks help99.co keskkonna kaudu. Kui pikad teie plaanid on?

Kuna meil on andmed kõigi nende 161 auto kohta, siis tuleb kokku juba üle kolme miljoni. Kindlasti aprillis teeme ühe väiksema konvoi, samamoodi ka mais. Ideaalne konvoi on meie jaoks 4-5autoline, nendega töö käib. Lisaks on töös retked Rootsi ja Tšehhi Vabariiki, kus teha rahatõstmise õhtusööke, rääkida kohalikele ettevõtjatele reaalsust. Kõige edukamad olime ses osas Saksamaal, kus ühe ettevõtja abiga saime kogutud üle 100 000 euro ühe õhtusöögiga.

Eesti on hetkel maailmas tõesti esirinnas, ent me kasutame ka meie geograafilist asendit ära, siit on suhteliselt hea neid autosid välja saata.

Nii et need konvoid hetkel jätkuvad, meil mingit eesmärki ees pole. Aga fakt on see, et me kõik ootame, millist efekti hakkab see Lääne tehnika rindel andma. Absoluutselt kõik sõdurid, keda kohtame, on kindlad, et vasturünnak tuleb tulemuslik. Kuhu kohta see piir nihutatakse, keegi ei tea.

Usun, et oleme suve keskel või lõpus targemad, et kuskohas rinne seisab, siis saab hakata edasi mõtlema, mis on järgmised plaanid.

Mis tagasisidet olete võitlejailt saanud, kui olete mõne üksusega kohtunud 3-4 korda?

Näiteks Kraken peab meid oma suureks sõbraks. Nendega rääkida on ülimotiveeriv. Minu jaoks isiklikult on see suurim stressiravim ses sõjas. Fakt on see, et kui sõda jälgida, käib sellega kaasas väga suur stress. Seepärast ka paljud ukrainlased enam ei jälgi nii pingsalt sõda, kuna sa mentaalselt ei suuda elada pidevalt sõjaolukorras.

Me eelkõige varustame neid üksusi, mis on eesliinil. Iga nendega kohtumine on suur stressiravim. See sõda saab läbi kunagi ning lõppeb ühe tulemusega ehk Ukraina võiduga. Nende inimestega kohtumine, nendega rääkimine, küsimine, mis on vahepeal muutunud ja mis on vajalikud asjad – see on see, mis meie meeskonda niivõrd palju innustab. Ning omakorda on ka tekitanud olukorra, kus me ei ole ära väsinud.

Ukrainlastel seda vabadust ei ole, vabadust väsida. Kui nemad annavad alla, siis nende riiki enam ei ole. Paljud üksused, kellega oleme suhelnud, on tekkinud väga hea side. Kokku on neid üksuseid, keda me aidanud oleme, 80 kanti. Aga vanade tuttavatega ikka kohtume ja suhtleme.

Krakenile oleme andnud vist kuus autot, Azovile neli autot. Näiteks Kraken on kasvanud 2000 inimeselt 7000-le. See annab ka vastuse küsimusele, et kas Ukrainal sõdurid otsa ei saa. Ukraina on piisavalt suur riik, siin on seda motivatsiooni piisavalt palju, et sõda jätkata. Ja hoolimata nendest tohututest kaotustest, ikkagi võita.

Oled Ukrainaga perekondlikult seotud, seal palju käinud, tegev ettevõtluses, kuidas on Ukraina nende aastatega muutunud? Kui sõda lõppeb Ukraina võiduga, hakatakse riiki üles ehitama, sinna investeerima – varem oli samas korruptsioon suureks probleemiks –, kuidas julgustad Eesti ettevõtjaid mitte ainult kauplema Ukrainaga, vaid ka investeerima, äri ajama?

Eesti bränd on Ukrainas tohutult tugev. Väga paljud inimesed teavad, kui palju on Eesti annetanud. Koos Läti, Leedu ja Poolaga oleme selgelt esirinnas. Ukraina viimase 3-5 kuuga on suutnud uue olukorraga kohaneda. Nii mõnelgi päeval sa ei saa aru, et siin riigis käib sõda. Sa saad minna restorani, kõik töötab, inimesed on leidnud ka mentaalselt uue normaalsuse, et siin elada.

Siin on ärilisi võimalusi ja nii mõnedki ärimehed juba vaatavad neid. Millal saab sõda läbi, kas sel või järgmisel aastal, me ei tea. Peame arvestama, et Donbassis käib see sõda väga pikalt ning oleks kurb, kui ka jätkuks sama pikalt.

Eesti ettevõtjatel on siin väga palju võimalusi, kui sul on õiged ja andekad töötajad. Korruptsioon on see, millega tuleb jätkuvalt võidelda, kuid sõja olukord on muutnud inimeste mentaliteeti. Korruptsioon ei ole enam normaalne nähtus, sellega tahetakse võidelda. Fakt on see, et peale sõda, sõjajärgses ühiskonnas on kõige suurem roll inimestel, kes on võidelnud, kaotanud vere hinnaga oma sõpru, perekonda ja asju. Nemad kindlasti kompromissi korruptsiooniga ei tee.

Liitu ITuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu ITuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Indrek KaldITuudised.ee toimetajaTel: 511 1112
Robert PedajaReklaami projektijuhtTel: 5349 9052