Autor: Rainer Saad • 14. aprill 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Umbes kolm aastat tagasi kirjutasin esimese bitcoiniteemalise uudisnupu Äripäevas ja mind üllatas kohe, kui paljude lugejate huvi see pälvis. Näis, et inimesed tahavad üha rohkem teada, mis see bitcoin on, ja mida rohkem lugusid bitcoinist ilmus, seda enam sai selgeks, et tegemist on nähtusega, mis finantsmaailmas kanda kinnitab.

Bitcoini hind võttis suuna üles ning algas krüptoraha kaevandamise buum. Näis, nagu tahaks kõik arvutientusiastid sellest osa saada. Ka minult küsiti mitu korda, kas olen kopa maasse löönud ja asunud bitimünte kaevandama. Minu vastus oli iga kord sama bitcoini väidetava looja Satoshi Nakamoto omaga: „Mul pole sellega midagi pistmist.“ Nakamoto oli õige looja nimekaim ning Jaapanis pensionipõlve pidav tarkvarainsener, kes kogemata sattus kellegi oletuste ohvriks.

Hämmastav on see, et asutustel võttis kaua aega, et defineerida, mis see bitcoin siis õieti on – kas kunstiteos, tooraine, väärtpaber või püramiidskeem. Riigikohus otsustas see nädal, et tegemist on maksevahendiga ning bitcoini pooldajate hinnangul on see ebaõiglane otsus. Eesti Pank on nimetanud bitcoini probleemseks skeemiks ja näib, et krüptoraha pole Eesti asutustes just sooja vastuvõttu leidnud.

Kui bitcoin kõrvale jätta, siis on märkimisväärne selle taga olev võimas blockchain-tehnoloogia, mis on üha enam pankade tähelepanu saanud. Krüptorahale endale on justkui suukorv pähe pandud, kuid vaatamata sellele on ta suutnud olla teerajaja ja innovaator.

Vt artiklit Äripäevas